/nginx/o/2024/01/12/15826039t1hf702.jpg)
Eesti Teadusajakirjanike Seltsi teadusajakirjanduse sõbra auhinna Ökul pälvis läinud aasta lõpus linnuökoloog Marko Mägi. Maa Elu toimetus palus Mägil jagada lugejatega kolme lindudega seotud teadusuudist, mis tal endal viimasel ajal põnevust on tekitanud.
Mu isikliku e-postkasti sisust julgelt pool on teadusajakirjade sisukorrad. Jõudumööda lappan neid läbi, tõstan kõrvale lugusid, mis vääriks süvenemist ja, kui tähtede seis on soodne, võib mõnest neist ühel hetkel saada teadusuudis Linnuvaatleja.ee lehel. Või kui tegu ei ole linnu-uuringuga – olen siiski zooloog ning püüan silmaringi avarana hoida, mitte ainult lindudele keskenduda – , siis mõnes teises kanalis.
Enamikele uuringutele ei ole tähtede seis soodne ja need jäävadki kausta „kunagi kirjutan“ – neid lugusid on seal hetkel umbes 250, vanimad aastast 2016 ja neist enam uudislugu ei kirjuta.
Teadusuuringud õnneks ei aegu, sest neil ei ole parim enne tärminit, kuid aja möödudes siiski teadmised täpsustuvad ja naljakas oleks kirjutada väga vanast uuringust. Aga aasta või paar ei ole teadusuuringu jaoks miski vanus, kõlbab kirjutamiseks iganes.
Vaatan hetkel oma e-postkasti ja näen seal kolme lugu, mis on minult saanud märke „huvitav lugu“.
/nginx/o/2024/01/12/15826020t1h1e5c.jpg)
Esimene lugu ehk salakaup salakaubas. See lugu viib Lõuna-Ameerikasse, kus uuriti illegaalse linnukaubandusega levivaid vereparasiiti, kes kujutavad ohtu kohalikele lindudele, sest verd imevad putukad võivad parasiite loodusesse levitada, nakatada kohalikke linde ja tagajärjed võivad kurvad olla.
Papagoid on lindudest populaarseimad lemmikud, sest nad on erakordselt nutikad, nende matkimisoskus on üldteada. Paraku kaasneb populaarsusega varjukülg – kui on nõudlus, siis on kerge tekkima illegaalne kaubandus ja nii püütaksegi loodusest linde ning paljud papagoiliigid on seetõttu ohustatud, transporditakse neid üle ilma, mitmed hukkuvad selle käigus. Ostjale pakutakse linde aga kui kasvandusest tulnuid, et ostja ei muretseks, et tema ost teeb liigile või ökosüsteemile kahju. Selliseid pettusi on tänapäeval siiski võimaik tuvastada.
Lõuna-Ameerikas on üks enim kaubeldud papagoi kuldtiib-viherpapagoi (Brotogeris versicolurus). Salakaubana tabatud 135 isendi vere uurimine molekulaarsete meetoditega paljastas, et lausa 18,5% lindudest olid nakatunud vereparasiidiga Plasmodium relictum GRW04: tegu on äärmiselt invasiivse malaaria tekitajaga, mis põhjustab tema looduslikust levilast väljaspool lindude arvukuse vähenemist või isegi lokaalseid väljasuremisi. Seega võib salakaubas olla omakorda salakaup, mida ei ole esmapilgul võimalik tuvastada.
Vihjeid nakatumisest võib aimata lindude seisundist, sest nakatunud linnul on tervis kehvem kui tervetel lindudel. Loomade seas või loomadega levivad haigused on hetkel suurema tähelepanu all seoses hiljutise COVIDi levikuga, paralleele on mitmeid. Lindude seas levivad haigused või parasiidid parandavad teadmisi ka inimühiskonnas toimuva kohta. Meie piirkonnas on aastas korra või paar aktuaalne linnugripi levik ja sellegi leviku mõistmisel võivad papagoid abiks olla, kuigi nad meil ei ela.
/nginx/o/2024/01/12/15826029t1h718b.jpg)
Teine lugu ehk linnalinnu elu mõjutava tegurid. Linnalindude tegemised on mu teravdatud tähelepanu all olnud viimased kümmekond aastat, selles valdkonnas on uuringud mühinal (või ka mürinal?) arenenud. Uuematel tulemustel on keeruline silma peal hoida, üldistusi teha on veelgi keerulisem, sest igal linnal on oma lugu ja keskkond – USA-s tehtud uuringu tulemused ei pruugi paika pidada Euroopas ja Aasias. Üks hiljutine uuring USA-st jäi silma, sest selles uuriti samaaegselt müra, valgustuse ja üldise maastiku mõju linnalinnustikule.
16 linnas tehtud uuring tuvastas, et linnustiku koosseis sõltub eelkõige maastikust ja selle veesilmadest, lärm ja valgusreostus ei mõjuta aga linnustiku nii oluliselt.
Iseenesest ei ole tulemuses midagi erakordset, sest ka minu loogika ütleb, et maastikul ja sealsetel taimekooslustel võiks olla määravam roll, sest kui seda ei ole, on ka keeruline oodata sinna linde. Valguse ja müraga suudetakse teatud määral kohaneda, kuid kui loodust linnas ei ole, siis paljud linnud linna lihtsalt ei jõuagi. Kuid selliste n-ö intuitiivselt loogiliste uuringute kohta ei saa öelda, et see oleks aja ja raha raiskamine, sest ka arvamusele tuleb lisada teaduslik kaal ja seda on just nimelt uuringus kontrollitud hüpotees.
Sellise uuringuga on kindlam minna väitlema leeriga, kes ei pruugi sinu seisukohtadega nõustuda. Siiski peab lugeja olema teadlik varjatud ohtudest, sest tänapäeval ilmub teaduskirjanduse sildi all ka uuringuid, mille kvaliteet on küsitav, kuid selle ära tundmiseks on vaja eriteadmisi. Ka see uuring on ilmunud ajakirjas, mida võib nimetada n-ö äriprojektiks – maksad ja su uuring avaldatakse, kvaliteeti osas pigistatakse silm kinni, sest teaduse publitseerimine on muutunud äriks.
Tavalugejal ei ole lootustki aru saada, kas kõik on korrektne, sest vormistus on ilus, sõnad kõlavad kui teadus, kuid kas andmed on analüüsitud õigesti ja kogutud viisil, mis võimaldab teaduslikult vettpidavaid järeldusi – selle tabamiseks ongi vaja erialaseid teadmisi. Ei salga, et ka mina ei suuda alati hinnata uuringu kvaliteeti, sest teadus areneb kiiremini kui mina.
/nginx/o/2024/01/12/15826027t1h2c86.jpg)
Kolmas lugu ehk miks on linnu silmad sellist värvi nagu need on. Miks-küsimused võivad tunduda lapsikud, kuid teadlane peab küsima selliseid küsimusi, sest oskus miks-küsimusi lahendada ei ole lihtne. Seletusi võib olla mitmeid, ühte teisest eristada ei ole kerge, mõnikord ei olegi vajalik, kuid vastuseni jõudmine võib olla keeruline. Ka see linnu silma värvuse küsimus on näiliselt lihtne, kuid kui mõelda, et linnuliike on üle 10 000 ning silmi on igas toonis, ei oskagi esimese hooga kusagilt pihta hakata. Kuid tänased tehnilised vahendid ja arvutid on suureks abiks.
See uuring toob esile kolm peamist selgitust: mehaaniline, geneetiline ja evolutsiooniline. Mehhaaniline tugineb silma iirises olevatele pigmentidele (nt melatoniin ja karotenoidide, neist esimesed on tumedad, teised annavad aga ka lindude sulgedele kirkad soojad toonid). Geneetiline selgitus põhineb sugupuude uurimisel ja siin on oluline koht teadmistel, mis on saadud kodulindude aretamisel ning jõutud „silmavärvi geenideni“. Evolutsiooniline selgitus lähtub seisukohalt, et silma just selline silma värv on liigile mingil põhjusel kasu toonud: selleks võib olla signaliseerimine, sest värv võib anda teavet isendi vanuse ja seisundi kohta.
Pole sugugi üllatav, et mõned teoreetilisele tasemele jäävad uuringud võivad paljud lugejad külmaks jätta, sest tõdemus, et asja tuleb edasi uurida ja edaspidi keskenduda sellele ja tollele, ei ole just väga progressiivne, kuid ometigi on sellised väikesed sammud teaduses vajalikud, et jõuda lõpuks tulemuseteni, mis annavad põhjaliku vastuse ja viivad avastamiseni, mis võib muuta meie senist arusaama lindudest ja loodusest üldisemalt. Ühtki teekonda ei läbita ühe sammuga, sellest ka vaja reeglina teha mitmeid samme. Ka nutitelefoninid ei sündinud üleöö.
/nginx/o/2020/09/09/13333723t1h5b88.jpg)