Just see tuntud vürts aitab võidelda kõhurasvaga

Vürtsid ja maitseained. Foto: FAISAL MAHMOOD

Kaneel on juba antiik­ajast kõrgelt hinnatud maitse- ja ravimtaim. Keskajal oli kaneel lausa kulla hinnas ja tänapäeval on see üks sagedamini kasutatavaid vürtse.

Vürtsina kasutatakse loorberiliste sugukonda kuuluva kaneelipuu koort (Cortex cinnamoni). Kaneeli (Cinnamomum aromaticum) tunti Hiinas juba 2700. aastal eKr. Peagi levis see araabia kaupmeeste vahendusel esmalt Egiptusesse ja seejärel Euroopasse. Egiptlased kasutasid kaneeli ühena paljudest mumifitseerimise vahenditest. Esimene kirjalik retsept kaneeli kasutamisest pärineb ühest vanast Egiptuse ürikust 1500 eKr.

Tänapäeval kasvatatakse kaneelipuud kõige enam Indias, Sri Lankal, Birmas, Vietnamis, Malaisias, Indoneesias, Brasiilias ja Jaaval.

Neli kaneelipuu liiki

Vürtskaneel ehk kinnamon (C. culilarvan) pärineb Maluku saarelt. Kasvatatakse Indoneesias. Vürtsina kasutatakse üheaastastelt võrsetelt lõigatud koort. Lõhn ja maitse on sellel kaneelil kõrvetavalt vürtsikad.

Tseiloni kaneelipuu

(C. zeylanicum) pärineb Sri Lankalt ehk Tseilonilt. Koort kogutakse ühe- kuni kolmeaastastelt võrsetelt pärast vihmaperioodi lõppu. Saadud umbes ühe millimeetri paksused kooreliistakud seotakse kimpudesse ning jäetakse üheks-kaheks päevaks mattide alla fermenteeruma. Seejärel eraldatakse koore sise- ja väliskiht ning lastakse puhastatud koorel päikese käes kuivades rulli tõmbuda (või on see juba rulli tõmbunud).

Kuivamisel omandab kaneel tüüpilise kollakaspruuni värvi. Mitu sellist rulli lükatakse üksteise sisse, nii et nad moodustavad kaneelikangi.

Tseiloni kaneel on ka üsna väikese kumariinisisaldusega ja seega üks ohutumaid kaneele pikaajaliseks tarvitamiseks.

Hiina kaneel