Kas tunned end ära? Kuidas eestlased suhtuvad oma nelja aastaaega

Talv. Foto: Elmo Riig

Eestlasi peetakse tihtilugu ekslikult tuimaks ja emotsioonituks rahvaks. Tegelikult me oleme põhjamaiselt ratsionaalsed. Pole ju mõtet kulutada närve teemadele, mis meist suure kaarega mööda lähevad.

Hoopis iseasi on see, kui süüvida valdkondadesse, mis on tõesti olulised. Neist olulistest olulisimateks on teadagi kodumaine kliima ning siinsed ilmaolud. Piisab meil lõunapausi ajal pilk aknast välja visata, kui vererõhk tõuseb mitme pügala võrra ning esimese pihku sattuva kaaskannatajaga jagub lahkamist pikemaks. Fakt on see, et ilmataat võib end kasvõi seibideks võimelda, kõigi jaoks sobivat komplekti ei suuda ta iialgi kokku panna. Nõnda pole ka muret, et eestlaste kirglikumad kihid varjule peaksid jääma. Nii ongi paras aeg saag käima tõmmata ning võtta ette neli aastaaega, mille reljeefsuse üle saab tunda nii jäägitut heameelt kui pimedat viha. Siinkirjutaja proovib enda lõhestunud isiksust ära kasutades pugeda nii optimisti kui pessimisti rüüsse ning tuua välja plussid ja miinused, mis pakuvad eestlaslikule kirele kütet.

Üle lume sahiseva

Ohh: „​Issver, kuidas ma lund oodanud olen! Puud ja põõsad saavad nunnud valged mütsikesed ja kõik muutub nii helgeks ja kargeks. Mulle nii meeldib kuulda, kuidas lumi jalgade all krudiseb, kui ma üle õue kuuri alla puid tooma lähen. Oi, näe, väike kiisu on oma toimetusi toimetades siit läbi astunud! Pisikesed käpajäljekesed lähevad tip-tip-tip nagu pitsmuster aia poole. Vaata aga vaata – sirelipõõsas kõik puha säutsuvaid varblaseid täis, nagu lindude laulupidu kohe! Peangi poest tihastele pekki tooma, siis on köögiaknast kena vaadata, kuidas linnukesed ühisele söömaajale kogunevad. Ja nüüd saab ju suusatada! Ma olen juba mitu raksu käinud. Linnamägi rõkkab laste naerust ja pakasepoiss puhub ripsmed härma, kui siksakke tehes mäest alla vuhisen. Mäelt tulles on mõnus ühe soojaga õu lumest puhtaks sahatada. Ah sa mait, kui kohevad hanged aia serva kuhjusid! Nii tahaks sisse hüpata ja lumeingleid joonistada! Aga küll homme jõuab. Praegu lähen tuppa, teen tule kaminasse, tõmban vanaema kootud kampsiku selga, krõbistan kuuma tee kõrvale piparkooke ja ootan jõulumeest. Tõeline muinasjutt!”

Ahh: „Täitsa pekkis, kogu ilm on seda valget s***a jälle täis! Hommikul kaevasin poolteist tundi autot lume alt välja. Ja mis ma armutult kühveldades lõpuks avastasin? Naabrimehe roostes panni.