Ants-Hannes Viira: Millised võiksid olla maasektori ajakindlad roheoskused?

Ants-Hannes Viira. Foto: Erakogu.

Euroopa rohelise kokkuleppe kava tutvustati avalikkusele esimest korda neli aastat tagasi. Sellele on riburada järgnenud ja järgnemas strateegiaid, direktiive ja seadusi, mis püüavad majandust ja elukorraldust kestlikumale rajale suunata. Riik on algatanud roheoskuste programmi, mille raames uuendatakse ka traditsiooniliste maapiirkonna elualade – põllumajandus, kalandus, toiduainete tootmine ja metsandus – õppekavad.

Paratamatu on, et roheülemineku kavandajad ja elluviijad ise ei ole koolis roheoskusi nende täna vajalikus ulatuses omandanud, sest paarkümmend aastat tagasi neid ei õpetatud. Või siis vähemalt ei nimetatud neid toona roheoskusteks. Seega ei ole päris alusetu eeldada, et paari-kolmekümne aasta pärast võib meie ühiskond seista silmitsi selliste väljakutsetega, millele vastamiseks jäävad ka praegu sõnastatavad roheoskused lahjaks.

Mida teha, kui me ei suuda praegu kaugema tuleviku oskusi täpselt ära arvata ja nende õpetamist õppekavadesse viia? Püüan sellele küsimusele vastata läbi isikliku vaatenurga – kuulun sellesse põlvkonda, kes lõpetas gümnaasiumi ja astus ülikooli 25 aastat tagasi, ei ole süsteemselt roheoskusi õppinud, peab täna tööalaselt tegelema roheülemineku küsimustega ning kellel võiks tööturul ees seista veel 25 aastat.

Kõige üldisem vastus on, et roheoskused peaksid olema suurel määral n-ö ülekantavad ja võimalikult ajakindlad. Tooksin esile neli teadmiste ja oskuste valdkonda, millest ise puudust olen tundnud või millele hoopis toetunud.

Tugevad alusteadmised ökosüsteemide toimimisest, aineringetest, ökosüsteemi teenustest on roheoskuste vundament. Kui rääkida põllumajandusest ja metsandusest, siis tuleb rohkem rõhku panna muldade rolli ja mullas toimuvate protsesside selgitamisele. Nähakse ju süsiniku sidumist taimede poolt ja selle talletamist mullas ühe lahendusena kasvuhoonegaaside netoheite vähendamisel. Samas on siin palju agasid, omad piirid ja see ei pruugi kõikjal ühtmoodi hästi võimalik olla. Kui räägime pinna- ja põhjavee kvaliteedist, siis liigsed toitained jõuavad vette samuti läbi mulla, kui taimede väetamine pole olnud optimaalne, kasutatavad maaharimisviisid ei ole sobilikud või esinevad äärmuslikud ilmastikuolud.

Lisaks tugevatele alusteadmistele ökosüsteemidest on väga oluline ka ühiskonna ja majanduse toimimise tundmine. Meeldib meile seda tunnistada või mitte, aga roheüleminekuga püütakse lahendada probleeme, mis on suures osas siiski inimese põhjustatud. Nende probleemide lahendamiseks ei piisa ainult ökoloogiliselt õigete praktikate kirjeldamisest, sest lahendusi saavad ellu viia vaid ettevõtted, üksikisikud ja organisatsioonid, kelle tegevusruum on osa ökosüsteemist, kuid kelle valikud on peamiselt mõjutatud siiski ühiskonna ja majanduse protsessidest.

Innovatsioon on see protsess, mille kaudu leitakse rakendusviisid uusimatele alusteadmistele, luuakse uusi tooteid, teenuseid ja lisandväärtust. Ühtviisi oluline on, et õpetatavad oskused käiksid kaasas nii tehnoloogia arenguga, kui ka see, et suureneks meie võime Eestis tehtud teadustöö tulemusi ellu rakendada. Üks märksõna on siin andmepõhisus – automaatselt (ja mitte veel nii automaatselt) kogutavate andmete hulk on juba praegu suur, kuid lähiaastatel kasvab see veelgi. Ühtpidi on meie ülesanne leida neile andmetele tuginedes parimad viisid Eesti põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja toidutööstuse arendamiseks, kuid nende sektorite lisandväärtust jääb siiski piirama meie 1 miljon hektarit põllumajandusmaad ja 2 miljonit hektarit metsamaad. Samas, Eesti tehnoloogiliste lahenduste eskaleerimine maailmas võimaldaks uut kasvu tehnoloogiasektorile.

Süsteemmõtlemine on vajalik selleks, et ette näha ja võtta arvesse eri valdkondade seoseid. Nn maasektoris räägitakse roheülemineku kontekstis palju ringbiomajandusest kui ühest lahendusest. See põimib teadmised planeedi piiridest, esmase biomassi tootmisest ja töötlemisest, biomassi keemilisest töötlemisest ja biorafineerimisest kuni biopõhistele toodetele rakenduskohtade leidmiseni teistes majandusharudes. Seejuures tuleb tähele panna, et ühest aspektist positiivse mõjuga lahendusel võib olla ka negatiivseid kõrvalmõjusid. Siin jõuame tagasi tugevate alusteadmiste ja uute lahenduste leidmise tähtsuseni.

Koostööoskus on ülitarvilik seetõttu, et ka parima tahtmise korral ei ole võimalik, et kõigil inimestel oleks piisavalt laiad ja tugevad alusteadmised kõikides valdkondades, et kõik oleksid ühtviisi tugevad tehnoloogiate kasutajad, loojad ja süsteemmõtlejad. Kui endal jääb mõnd konkreetset teadmist või oskust vajaka, siis lahendus seisneb jõu ühendamises vastavate teadmiste ja oskustega koostööpartneriga. Selleks on aga vaja avatud meelt ja kannatlikkust, sest ühise keele leidmine võtab tihtipeale aega.