Roseepipar kasvab jõulupuul

Brasiilia piprapuu viljad on algul rohelised ja mahlased, valmides muutuvad erkpunaseks. Foto: Shutterstock

Roseepipar (Schinus terebinthifolia) ehk brasiilia pipar on levinud subtroopilises ja troopilises Lõuna-Ameerikas. Brasiilia pipart tuntakse ka nime all Hawaiian Christmas Berry või Florida Holly, aga ka jõulupuuna, kuna selle punased marjad valmivad detsembris-jaanuaris ja neid kasutatakse mõnikord jõulukaunistustena.

Eestlastele tuntumad sugukonna esindajad on pistaatsia ja India pähkel ehk nakra, mille vilju on saada aasta ringi pea kõikides toidupoodides. Haljastuses on meil anakardilistest üsna levinud äädikapuu ehk sumahh (Rhus typhina) ja harvem võime kohata veidi külmaõrnemat harilikku parukapuud (Cotinus coggygria).

Roseepiprapuu kasvab 7–10 meetri kõrguseks laiavõraliseks puuks. Lehed on sulgjad liitlehed, 10–22 cm pikad, koosnevad 3–15 ovaalsest lehekesest, sakiliste servade ja kollakate leherootsudega. Õied on väikesed valged ja asetsevad liitkobaras. Viljad on algul rohelised ja mahlased, valmides muutuvad erkpunaseks. Viljad on ümarad, 4–5 mm läbimõõduga, ühe puitunud seemnega, ripuvad puul tihedate kobaratena, milles igaühes mitusada vilja. Botaaniliselt on rosee­pipar väliselt pohla meenutav roosaka koorega ümbritsetud väike ümmargune aromaatne luuvili. Nagu mõned teised sama perekonna liigid, eritab ka roseepiprapuu lõhnavat mahla, mis nahale sattudes võib põhjustada nahapõletust, sügelust, turset ja mõnel tekitada raskesti paranevaid haavandeid. Eriti ohtlik on mahla sattumine limaskestadele ja silma. Õitsemisel võib õietolm kutsuda esile allergilisi reaktsioone, põhjustada aevastamist, süvendada astmaatilisi reaktsioone ja peavalu.

Arvata, et need eestlased, kes armastavad puhkust veeta Kanaaridel, kohtavad seda linnahaljastuses tavalise puuna nagu meil pärna – seega tasub olla ettevaatlik.

Kõige suuremad tootjad on Brasiilia ja La Réunioni saar India ookeanis. Mõlemas paigas kasvab roseepiprapuu metsikult. Troopikas ja sub­troopikas on roseepipar muutunud invasiivseks, tõrjudes metsistunult välja kohalikke liike.

Roseepiprapuud on raske tõrjuda, sest kui tüve lõigata, tekivad sellest basaalvõrsed. Puud toodavad ka ohtralt seemneid, mida levitavad linnud ja sipelgad. Need omadused muudavad puu kasulikuks metsa uuendamiseks oma looduslikus keskkonnas, kuid võimaldavad tal muutuda inva­siivseks väljaspool oma looduslikku levila.

Raviomadused

Peaaegu kõiki selle troopilise puu osi, sealhulgas lehti, koort, vilju, seemneid, mahla ja õlivaiku (või palsamit), on põlisrahvad taime kodumaal kasutanud rahvameditsiinis. Peruus kasutatakse mahla kerge lahtistina ja diureetikumina ning kogu taime välispidiselt luumurdude korral ja paikse antiseptikuna.

Kuivatatud lehtede keedist kasutatakse Argentinas menstruaaltsükli häirete, hingamisteede infektsioonide ja kuseteede häirete ravis. Õlivaiku tarvitatakse välispidiselt haavaravis, verejooksu peatamiseks ja hambavalu korral ning seespidiselt reuma ja puhastusvahendina.

Amazonases kasutatakse kooreteed lahtistavana ning koorest ja lehtedest valmistatud teed stimulandina ja antidepressandina.

Tänapäevases Brasiilia taimravis kasutatakse kuivatatud koort ja lehti südameprobleemide, kõikvõimalike infektsioonide, menstruaaltsükli häirete, kasvajate ja üldiste põletike korral.

Hiljutised meditsiiniuuringud on tõestanud, et viljades sisalduvad bioaktiivsed ained takistavad bakteritel kudesid lagundava toksiini tootmist. Teisalt ei soovita eestlastest maailmaränduritel taime omaalgatuslikult ravis kasutada, sest pärismaalastel on välja kujunenud omad retseptid ja eeltöötlemine, mida osaliselt peetakse ka ravisaladuseks.

Kasutamine

Roseepipart on õigem säilitada terve terana klaaspurgis pimedas ja jahedas kohas, kus ta võib säilida pea kaks aastat. Roseepipart võib poelettidelt leida vahel ka marinaadis konserveeritult. Roseepipar tuleks enne toidule lisamist uhmris purustada, sest peenestatud pulbrina seistes kaotab see kiiresti maitseomadused.

Roseepipar sobib hästi kokku musta, valge ja rohelise pipra, muskaadi, Cayenne’i pipra, vanilje, ingveri, pune, sidrunheinaga. Roseepipra õrn maitse meenutab kadakamarju ning ta sobib hästi heleda liha ja merekala maitsestamiseks, salatitesse, aga ka magustoitudesse, hoidistesse ja ulukiliha maitsestamiseks. Roseepipart lisatakse toitudele vahetult enne roa valmimist, sest liigsel kuumutamisel kaotab pipar maitseomadused.

Roseepipar sobib hästi klassikaliste aedviljasuppide maitsestamiseks, kana-, riisi-, kartuli-, bataadi- ja pastaroogadega. Sobib kergete kreemjate kastmete maitsestamiseks. Ideaalne kalale, krevettidele, krabidele ja rannakarpidele. Ise kasutan roseepipart värske heeringa ja räimede külm­marineerimisel koos punase mugulsibulaga, lisades need marinaadile juurde terve seemnena.

Alkoholitööstuses leiab roseepipar kasutust džinni, tekiila ja Mezcalita maitsestamisel.

Retsept

Toivo marineeritud värsked räimed rohke punase sibula ja roseepipraga

Vaja läheb 0,8 liitrit vett, 1 klaas valget veiniäädikat, 1 kg värskeid räimi, 1 kuhjas sl kuivatatud tilli, 3–4 kuhjas tl soola, 2–3 kuhjas tl suhkrut, 2–3 kuhjas tl jämedalt purustatud ­roseepipart, 1–2 sõrmede vahel purustatud loorberilehte, 4–5 punast sibulat, 0,5 klaasi külmpressitud taimeõli.

Puhasta räimed, eraldades pead, sisikonnad ja sabad (tegelikult olen viimased alles jätnud). Lahusta vees sool ja suhkur, lisa ­veiniäädikas. Kalla marinaad kaladele ja lase üks ööpäev külmikus seista. Puhasta sibul ja lõigu õhukesteks ratasteks. Nõruta räimed sõelal.

Mina jätan kõik selgrood alles ja marineerin räimed koos saba ja n-ö kontidega ega ­armasta räimepudi.

Võta kaheliitrine purk ja lao sinna räimed tihedalt koos punase sibula ratastega. Vahele puista tilli, loorberi ja roseepipra segu. Vala peale õli ja lase 1–2 ööpäeva külmikus maitsestuda. Serveeri koos värskelt keedetud ja ohtra tilliga maitsestatud kartulitega. Joogiks paku kõrvale hapupiima, petti või jogurtit.