/nginx/o/2023/12/06/15764736t1hb833.jpg)
Jalutan männimetsas terviserajal. Pilvisel novembripäeval, veel enne, kui lumi maha sadas. Ühel hetkel näen eemal miskit säramas. Kas tõesti on kuskil päike pilvede vahelt piilumas ja peegeldub märjal puuoksal. Samm läheb kiiremaks ja säravale objektile lähenedes imestus aina kasvab. Esmalt ei suuda uskuda, mida silmad näevad: keset sombust metsa särab kuldsete keradega ehitud jõulupuu.
Suu veab naerule ja järgmine kord kõnnile tulles hakkavad silmad juba varakult ehitud puud otsima. Üllatusega avastan jõuluehteis kuusepuid veel. Ühele on riputatud hundi pildiga helkurid, teisele lisaks keradele veel päikesepatareiga valguskett külge sätitud ja kolmanda alla hunnik porgandeid toodud. Juurikad tunduvad värsked olevat, seega käib keegi oma ehitud jõupuud ka muul aastaajal vaatamas ja metsloomadele söögipoolist toomas.
/nginx/o/2023/12/06/15764737t1h0864.jpg)
Tuttavatele oma leiust rääkides selgus, et päris mitmel perel on tava jõuluks kuusk tuppa toomata jätta. Kunstkuuske ei taheta ja elava kuuse raiumise mõte meeldib sellest veel vähem. Nii valitaksegi endale metsas üks parajalt väike kuusepuu ja ehitakse see jõulude eel ära. Pärast pühi ehteid ära ei korjata, vaid järgmisel aastal tullakse taas selle kuuse juurde ja lisatakse veel ehteid.
/nginx/o/2023/12/06/15764738t1he86c.jpg)
Väga armas komme. Aga kas siiski on? Mis saab, kui torm klaasist kerad okste küljest maha raputab, linnuke paela peale maandub või mõni loom juhtub end valgusketi sisse mässima?
Kahju küll, aga nii võib juhtuda. Seepärast ongi riigimetsas käitumise reeglite seas põhimõte: kõik, mis jaksan kaasa tuua, jaksan ka ära viia. See kehtib ka neil juhtudel, kus inimesed on jõulupuu looduses ehtinud. Tähtis on järgida, et jõulumeeleolu loomine ei päädiks pärast pühadeaega prügistamisega.
/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)