Hobimetsamehe mõtteid metsast ehk kas lageraie on saatanast? (1)
Aastal 2016. sai oma metsas lageraie korraldatud. Eelmise sajandi alguses ses paigas metsa ei kasvanud, vaid oli sookarjamaa. Kasvukoha tüübi järgi oli tegemist mustika kasvukoha metsaga (segamets, aga põhiliselt männid, kokku 2 ha) ja jänesekapsa-mustika kasvukoha metsaga (segamets, aga põhiliselt kuused, 0,7 ha).
Et suured elujõus männid järjest ära kuivasid, oli teada – aastate jooksul sai neid metsakuivi puid pidevalt ära koristatud. Kui aga asjatundja terav silm märkas mitmetel kuusetüvedel koores väikeseid auke, mis oli selge märk üraskite tegevusest, kadus mul kõhklus lageraie suhtes. Puit tuleb meie kodudesse ikkagi metsast, mitte poest.
Samal kevadel istutasime 0,7 hektarile noored kuusetaimed. Järgmisel suvel mineraliseeriti traktoriga ülejäänud 2 hektarit, samal ajal külvati lahtikeeratud mätastele männiseemned.
Nagu oodata oli, hakkasid kohe esimesel suvel kasvama lehtpuud: eelkõige kased ja pajud, kohati haavad, lepad ja tammed. Viimased on siinsetes metsades uustulnukad, veel paarkümmend aastat tagasi polnud neid metsas üldse.
Esimese kolmel-neljal aastal sidusime igal sügisel väikeste kuusetaimede latvade ümber pesemata lambavilla tükikesi, et hoida neist eemale kitsi (mõtlen siin ja edaspidi kitsede all muidugi metskitsi) ja põtru. Sest, nagu ütles üks mu metsakonsulendist sõber, pole küsimus mitte selles, kas kitsed ja põdrad tulevad metsanoorendikule sööma, vaid millal nad tulevad ja kui tihti seal käivad. Nendel aastatel käisime noori kuusetaimi peale tükkinud rohu ja lehtpuude alt ka vabastamas.
Noori männitaimi pritsisin üle-eelmisel aastal osaliselt ulukitõrjevahendiga Trico. Enne seda olid juba ühes nurgas ilmselt jänesed mitmete 10–20sentimeetriste männihakatiste ladvad ära naksanud.
Ruutmeeterhaaval kogu mets läbi
Kuna lehtpuud levivad ja kasvavad märksa kiiremini kui okaspuud, kasvamiseks vajavad aga kõik valgust (kuused saavad alguses hakkama ka varjus), siis tuleb valgustingimuste parandamiseks teha noorendike hooldust. See on loominguline tegevus ja seda tahtsin oma metsas ise teha. Samas tahtsin saada ka täpset ülevaadet noorendiku seisust ja mis saab selleks veel parem olla, kui kogu ala ruutmeeterhaaval läbi käia. Seni polnud aga aega jätkunud. Nüüd augustis ja septembris see võimalus tekkis.
Milles seisneb selle töö loomingulisus – võsalõikajaga rassimine paistab ju eelkõige füüsilise tööna? Püüdsin võsa harvendades kogu aeg kujutleda, milline võiks allesjääv mets välja näha aastate pärast, ja vastavalt sellele puid kas alles jätta või lõigata. Peaaegu kõik tammed jäid kasvama, samuti veel vähemalt viis leitud lodjapuud ja üks saar, mõlemad liigid on selles metsas uustulnukad.
Püüdsin arvestada metsameeste õpetussõnu:
• tihedasse padrikusse kitsed ja põdrad pigem ei trügi,
• kui väikese kasvama jäetava puu (põhiliselt kuused-männid) kõrval on kohe teine puu, las jääb alles (kui kasvamist ei sega),
• ka kõverad ja varem kahjustatud puukesed võib kasvama jätta, sest ka need kasvatavad värskeid võrseid, siis on „laual rohkem maiustusi” jm.
Nüüd kui kõik on tehtud, saan kinnitada, et mitte ükski meetod ei anna kindlat garantiid noorte puude kahjustamise vältimiseks. Pesemata lambavill on vist päris tõhus, sest leidsin vaid kolm näritud kuuske. Trico on efektiivne, aga vaid üheks aastaks ja liiga kallis, et kogu noorendik igal aastal sellega üle pritsida.
Noorte puude kahjustajana on eriti jõhker ja robustne põder, kes ei tea midagi ei söögikommetest ega säästvast toidu kasutamisest. Ta läheb ja lihtsalt rebib noorte puude ladvad maha. Kõige rohkem meeldivad talle muidugi haavad ja pajud, aga igasugune noor puu, mis tema teele jääb, võib oma ladva kaotada.
Minule väikeseks üllatuseks leidsin ka vähemalt kümmekond murtud noort kaske, kuigi see peaks maitsema üsna mõrult. Ühes kohas oli paarimeetriste vahedega viis noort kaske järjest ära murtud. Ühele mõnekümneruutmeetrisele alale jätsin kasvama 4–5 meetri kõrguse haavapadriku, mida saaks harvendada hiljem, kui puud juba piisavalt suured, et põdrad neile enam drastilist kahju teha ei saa.
Miks on noorendikud head?
Metsas töötades liikusid ka mõtted enamasti metsateemadel. Kirjeldan neid nüüd natuke.
1. Noorendikud on ulukite toidulaud. Seal on süüa jänestele, kitsedele ja põtradele. Kui nende toidulaud on rikkalik, saavad nad oma eluga paremini hakkama ja arvukus kasvab. Nemad omakorda on toiduks kiskjatele: hundid, ilvesed, ka karud. Nii palju noori metsi, kui on viimasel paarikümnel aastal, pole vist Eestis varem olnud. (Näiteks kuusetaimed tuli varakult ära tellida, kuna nõudlus oli suur. Eestis kasvatatud taimi ei saanudki, tuli leppida Leedu omadega.) Vahest vaid sel ajal, kui eelmise sajandi esimese poole endistele karja- ja heinamaadele mets hakkas kasvama. Näiteks ilves oli veel 1990. aastatel suur metsaharuldus, nüüd aga võib teda küllalt sageli näha, rääkimata metsakaamerate ette sattumisest. Jahimehed küll reguleerivad Keskkonnaagentuuri andmete baasil metsloomade arvukust, aga kui metsloomadel toitu pole, siis neid lihtsalt jääbki ilma „reguleerimata” vähemaks.
2. Väikeste kuuskede okste vahel oli mitu linnupesa, mis suve lõpus enam muidugi kasutuses ei olnud. Kokku leidsin noorendikust paarkümmend magamisaset, neist vähemalt kolm olid suure looma korduvalt kasutatud magamiskohad. Ühes kohas olid metsvaarikavarred magamisasemel ja selle ümbruses ära kuivanud. Ei välista, et see võis olla karu puhkekoht, aprilli lõpus käis seal lähedal paiknenud metsakaamera eest läbi karu kahe pojaga. Suure metsa all pole ma leidnud ühtegi magamisaset. Arvan, et võib olla kaks peamist põhjust, miks magatakse noorendikus: 1) seal on toit (kui üks oli karu ase, olid tal vaarikad kohe võtta), 2) seal on turvalisem, saab paremini peituda. Kitsed magavad küll sageli metsaservades, kus on vähemalt ühes suunas avatud vaade, aga kindlasti olid paljud magamisasemed noorendikus just kitsede kasutatud. Loomad käivad toiduotsingutel suurtest metsadest läbi küll, aga toitu otsivad ja ööbivad pigem noorendikes.
Kus siis on metsloomade kodud? Metsloomad tulevad asulatesse, sest neil pole elamiseks piisavalt territooriumi. Aga tulevad mitte sellepärast, et metsi on vähe (nagu mõned väidavad), vaid loomi on palju. Metsloomad enamasti ei kannata oma territooriumil teisi toidukonkurente ja nii peavad noorukid otsima järjest uusi alasid ja jõutaksegi inimasustuseni. Sest metsaaladel on territooriumid juba jagatud, kas üksikisendite (karud, põdrad) või karjade (hundid, metssead) vahel.
3. Noorendikus on suur liigirikkus. Muidugi on see teistsugune kui vanas metsas. Mul ei läinud lageraie alla sugugi mitte kogu vana mets, seega ei pea võrdlust kaugelt otsima. Kui vana metsa all ongi mingid noored puud kasvama hakanud, on need kidurad kõverikud ja ilmselt valguse puuduse tõttu neist ilusaid puid kunagi ei kasvagi.
Selge, et lageraie ja hilisema noorte puude kasvamise ajal toimuvad nendel aladel muutused. Aga see ongi looduses/maailmas loomulik areng – vana annab teed noorele. Paaril suvel saime noorendikul jänesekapsa-mustika kasvukohas päris korraliku metsmaasikasaagi. Nüüd on maasikad kadunud ja asendunud metsvaarikatega. Küllap needki varsti kaovad ja mingi aja pärast on puude all ehk taas jänesekapsas ning palju muid taimi. Nii palju kasepuravikke, kui sellel noorendikul umbes kolme nädala jooksul pidevalt kasvas, pole ma kunagi varem korraga näinud.
Pole põhjust kahetseda
Varsti saab kaheksa aastat lageraiest ja praegu pole mul mingit põhjust tehtut kahetseda. Sain tulu (kõik korralikult deklareeritud), puit läks kusagil kasutusse (ehitustes, kodudes) ja niimoodi on kasusaanuid märksa rohkem. Praegu kasvab uus mets peale, kased, haavad ja mõned kõrgemad kuused ulatuvad juba kuue meetrini või isegi üle selle.
Lageraiete ulatus ja intensiivsus on teine teema ning seda ma siin ei käsitle.