Õisi jagub aeda nii hilissügiseks kui talvekski

Kõige rikkalikumalt õitseja on novembris madal sügis­aster ‘Herbstgruss vom Bresserhof’. Foto: Riina Martinson

Novembrist aprillini kipuvad meie aiad üsna nukrad välja nägema, kuid see ei pea sugugi nii olema. Eesti kliimas saab edukalt kasvatada lilli, mis hilissügiselgi õitsevad, lisaks hulk muid taimi, mis nii lumega kui lumeta talvel põnevad vaadata. Selle tõestuseks on loo juures olevad pildid, mis tehtud novembri keskel Tartu Ülikooli botaanikaaia õuealal.

Olgu kohe öeldud, et mind võlusid kõige enam uhked kõrrelised ja imeliselt oranži lehestikuga pöögid ning põõsa all õitsvad alpikannid lihtsalt panid endasse armuma. Aga nüüd kõigest järgemööda. Meie teejuhiks sel hilissügisesel jalutuskäigul värvide maailma on 36 aastat botaanikaaias töötanud Kersti Tambets.

Esimesena osutas ta peahoone ees kasvavatele särav­oranžile Thunbergi kukerpuule ‘Green Carpet’ ja lillalehelistele põisenela sortidele. Sellest kooslusest on tõesti võimatu mööda vaadata. Uhke.

Mõni samm eemal õitses peenral kiliikia sügislill ‘Purpureum’. See õrnlilla sügislill alustas õitsemist juba septembris ja kui enamik teisi sügislilli on juba närbunud, õitseb tema vapralt edasi.

Paar sammu edasi tekitas imetlust silma järgi umbes kahe meetri kõrgune roog-sinihelmikas, mille graatsilised õisikuvarred siiani ilusti püsti tuules kõikumas. Tambets rääkis, et need varred võivad olenevalt talvest isegi kevadeni ilusad olla, aga kui sajab märga rasket lund, surub see varred vastu maad. Samas kerge härmatis teeb pildi veel ilusamaks ja kõrrelised on siis aiale tõeliseks ehteks.

Kõrreliste maailm on põnev ja kui roog-sinihelmikas võlus kõrgusega, siis umbes põlvepikkune austraalia haakhein ehk hiidhirss oma armsaid karvatutte meenutavate õisikutega.

Jalutasime mõne meetri edasi ja siis vedas vägisi näo naerule porgandoranž kooslus: