Nädala mõte: huupi tööle ­kandideerima?

Foto: Eero Vabamägi

Läinud nädalal lugesin Eesti Ekspressist artiklit, mis kirjeldas probleeme Tallinna Loomaaias. Muu hulgas oli seal tabav tsitaat loomaaiale uue direktori leidmisest: „Kandideerisid ka trolli- ja trammijuhid, sest nõuti juhtimiskogemust.”

Sellega meenusid tuttavate maapiirkonnas tegutsevate väikeettevõtjate kogemused, kuidas näiteks väikese toidutööstuse tootmisjuhi või farmi loomakasvatusspetsialisti ametikohale kandideerivad ehitajad, politseinikud ja juuksurid. Tahtmata kellelegi liiga teha, ent 99% juhtudel ei ole neil inimestel aimugi, mida kandideeritav amet endast kujutab.

Ainus, mis neid huvitab, on palganumber, mida tavaliselt küsitakse kõige esimesena, süvenemata töötingimustesse ja -nõudmistesse, või veel hullem, teadmata, mis ametiga üldse tegemist on. Kui olen ehitaja Eesti teisest otsast ja vaatan, et töökuulutuses on sõna „toit”, siis äkki piisabki sellest, et omale hommikuti muna praen? Peaasi et palk oleks kolm tonni netos.

Tekibki küsimus, kas kandideeritakse ainult selleks, et suvalistesse ettevõtetesse avaldusi saates töötukassale enda aktiivsust näidata või siis tööotsija päriselt ka ei analüüsi enda võimeid ja tegelikkust. Viimane oleks muidugi kurvem variant.

Maapiirkonnas (ja loomaaia näitel võib väita, et linnaski) on niigi raske spetsialiseeritud tööjõudu leida, sest tõenäosus, et selles konkreetses paigas juba elab tarviliku eriala inimene, on üliväike. Eriti egoistlik on oma pooljuhuslike töösoovidega ettevõtja aega raisata, sest peale CVde läbivaatamise peab ta suure tõenäosusega samal ajal lisaks oma tavapärastele kohustustele ka sedasama tööd tegema, millele tööportaalis tegijat otsib (kui väikeettevõtjatest rääkida).

Muidugi on palk üks tähtsaimaid elemente tööl käimise juures. Aga ei saa unustada, et tööandja võtab inimese tööle selleks, et too aitaks ettevõtte sissetulekut tagada, parimal juhul ka kasvatada, ning seejärel on tööandjal võimalik ka inimesele palka maksta. See kipub töölistel paraku kohati ununema, esikohal on õigu­sed ja siis tulevad alles kohustused.

Jah, hinnatõus on olnud meeletu, kulud on kasvanud, tulud mitte nii väga. Aga ettevõtjatel endal on sama lugu. Ja eks nii olegi: kes hakkama ei saa, paneb uksed kinni. Paraku on seda Eesti ettevõtetes juba omajagu toimunud.

Võib-olla ongi praegune kriis põhjus, miks juhtimiskogemusega trammijuht soovib juhtida ka loomaaeda, aga ehk toob kriis inimesi natukene ka maa peale, et oma soovidega ei saa arutuks minna.