Eesti esimene põllumehest suunamudija? Traktorikabiinis sündinud postitused naerutavad ja harivad

Kuigi liigset vaba aega põllumehel ei ole, on Tõnis Soopalu ­otsustanud igapäeva­toimetusi ­jagada, et needki, kes valdkonnaga kursis pole, näeksid, ­millega põllumees toimetab. Fotol teeb ta story’t sügisese herbitsiidi mõjust.  Foto: Kadri Suurmägi

„Teie telefoni on sisse häkitud, kui te meile ei maksa, lekitame kõik teie fotod internetti!” kõlab ühes ingliskeelses humoorikas Insta­grami videos häkkerite ähvardus, @tonissoopalu kehitab sellise lubaduse peale videos lõbustatult õlgu ja jagab kümneid kaadreid põllust, traktoritest, taimedest ...

Pilte ja videoid jagub tal telefonis tõesti, sest lisaks sellele, et Tõnis Soopalu kasvatab Jõgevamaal teravilja enam kui 250 hektaril, toimetab ta ka n-ö internetipõllumehena, olles ainulaadne, kui mitte ainuke Eesti põllumees, kes oma igapäevategevusi põhjalikult ja iga päev Instagramis jagab.

Sotsiaalmeediasse postitatakse enamasti ikka kõige paremaid hetki. „Nii ka põllumajanduses. Ikka on pildil kõige paremad masinad, kõige uhkemad koristused,” loetleb Tõnis ja lisab, et seda teed ei soovinud ta minna. „Mul oli kohe mõte, et teen nii ausalt kui võimalik, näitan kõiki emotsioone, sest on hetki, kus kõik on superhästi, ja neid, kui oled öösel pritsiga põllul, prits otsustab mitte töötada ja siis tahaks kogu krempli kõrvale lükata ja minema jalutada,” muigas ta.

Just seda ausust aga jälgijad hindavad ning tema konto on napi aastaga üles leidnud paljud jälgijad Euroopast, aga näiteks ka Lõuna-Ameerikast.

Kuidas see algas?

Tartu Ülikoolist riigiteaduste diplom käes, seisis Tõnis Soopalu aastal 2011 valiku ees, mida edasi teha. Samal ajal soovis tema isa põllumajandusega lõpetada ja küsis: „Kas sa ise talu pidada ei tahaks?”

Et ametnikutööst enam kutsus võimalus olla iseenda tööandja, omandaski vastne riigiteadlane ka kutsehariduse, taotles noore taluniku toetuse, ostis uue traktori ja alustas. Nüüd, 12 aastat hiljem sõnab ta, et kuigi oli juba lapsena maatöödega kursis, alahindas ta esialgu tööhulka, mis teda ees ootas, aga kahetsema ta oma otsust pole pidanud. Küll on need aastad õpetanud seda, et põllumajanduses ei saa kõike südamesse võtta ning arutu töölõhkumine ja muretsemine ei vääri küünlaid, sest valdkonnas toimetamises leidub kõrvalpilgulegi omajagu absurdset: külvad ju seemned igal aastal maha keskkonda, mida sa ei kontrolli – ilmataat teeb ikka seda, mida soovib. Sama asi on Tõnise sõnul ka masinate lagunemisega või enda tehtud vigadega: põhimõtteliselt kõik on parandatav. „Lihtsalt oleneb, kui suure raha eest või kui kaua peab häbist silmi peitma,” viskas ta nalja. „Olen jõudnud sinna, et kui lähebki mõni masin katki ja seda sel päeval parandada ei saa, siis saangi varem abikaasa ja laste juurde,” tõi ta näite.