Sügislõikus paneb aluse järgmise aasta viinamarjasaagile

Pikkadele ­põhiokstele kinnituvad ­vilja kandnud oksad, mis on sügisel lühikese lõikusega tagasi lõigatud. Järgmisel aastal arenevad alles­jäänud ­pungadest uued vilja­kandvad ­võrsed.  Foto: Liisi Kont

Üks viimaseid aiatöid, mida sügisel ette võtta, on viinapuude lõikamine. Kaks nädalat pärast lehtede langemist on selleks parim aeg. Taim on lõpetanud kasvu ja langetanud lehed. Jääb ainult juurelda kõige keerulisema küsimuse üle – kuidas siis ikkagi lõigata?

Teoreetiliselt on viinapuude lõikamine lihtne. Valida on kaks lõikamisviisi: pikk ja lühike lõikus. Esimesel juhul jäetakse sel aastal vilja kandnud oksale alles umbes kümme punga, teisel juhul kaks-kolm punga. Allesjäänud pungadest kasvavad uuel hooajal uued võrsed, mis omakorda kannavad saaki. Mida rohkem jääb pungi alles, seda rohkem tekib uusi võrseid.

Aga kahjuks ei tähenda see seda, et ka saak suureneb. Lopsaka lehemassi kasvatamine nõuab taimelt palju energiat, viljade tootmiseks jääb jõudu väheks. Samuti ei värvu tihedas leherägastikus kasvanud viljad korralikult ja sordiomane maitse jääb saavutamata. Seetõttu on sügisese lõikamise eesmärk ohjeldada järgmise hooaja võrsete kasvu ja panna alus kvaliteetsele saagile.

Milline lõikusstiil valida?

Viinapuude võrsed võivad suve jooksul kasvada mitme meetri pikkuseks. Lisaks kasvatab viinapuu nagu tomatki ohtralt ennakvõrseid ehk võrseid, mis arenevad juba olemasoleva võrse lehekaenlas olevatest pungadest. Seetõttu on sügisene, aga ka suvine lõikus äärmiselt tarvilik. Me peame maapealse osa justkui ära taltsutama, et hooajal maitsvaid vilju noppida.

Kõikide aianduslike tööde kohta võib öelda, et nii palju, kui on aednike, on ka erinevaid lähenemisi, kuidas on õige taime hooldada.

Kõikide aianduslike tööde kohta võib öelda, et nii palju, kui on aednike, on ka erinevaid lähenemisi, kuidas on kõige õigem taime hooldada. Sama on viinapuude lõikamisega. Ent olenevalt sordist ja teinekord ka kasvukohast tulebki erinevaid hooldusvõtteid rakendada.

Koduaias saame sobivaima lõikamisstiili endale ise välja kujundada. Selleks tuleb alustada algtõdedest ja mõista, miks on vaja lõigata. Tihti on lõikamata viinapuudest tekkinud tihedad rägastikud ning taimede kordategemine tundub täiesti lootusetu, sest kuskilt alustada ei oska.

Mõelda tuleks nii, et olenevalt viinapuu poolt kasutatava ruumi suurusest võiks taimel olla kaks kuni neli põhioksa ehk siis vanemat oksa, millele nooremad kinnituvad. Neid vanemaid oksi, millel koor juba tugevalt narmendab (ja see on täiesti loomulik nähtus), võib julgesti tagasi lõigata ja ka välja lõigata. Mingil ajal saab nende elujõud otsa või haarab viinapuuvähk nad tugevalt endasse ja nende asemele saame vajadusel kasvatada uue – selle jaoks ongi pikk lõikus.

Meile sobivas asukohas (võimalikult maapinna lähedal) kasvama hakanud võrse lõikame tagasi umbes kümnenda punga pealt ja kujundame temast uue põhioksa. Omakorda pikkade põhiokste külge kinnituvad viljakandvad võrsed tulekski sügisel lühikese lõikusega lõigata paari punga peale tagasi. Eksisteerib ka lõikusstiil, mille käigus eemaldatakse viljakandnud võrsed täielikult, taim suudab ka sel juhul endale uuel kasvuaastal uusi võrseid kasvatada.

Ülitähtis on märgata, kas võrse on ikka piisavalt korgistunud, et saaks üldse pikka lõikust teha. Suvel kasvanud võrsed on rohelised ja kannavad lehti, juba kasvuperioodi jooksul hakkab aga võrse altpoolt tipu suunas liikudes seestpoolt puituma ja väljastpoolt korgistuma. Ainult täielikult korgistunud võrse on suuteline talve üle elama. Kogu see osa, mis jääb pärast lehtede langemist roheliseks, hukkub. Korgistunud osa on pruunikas ja katsudes soe. Teinekord võib juhtuda, et mõni võrse ei korgistu üldse – sel juhul polegi midagi teha, rohtsena ta talve üle ei ela ja tuleb välja lõigata. Eemaldada tuleks ka väga peenikesed oksad, kuivanud oksad, liiga tihedasti koos kasvavatest okstest valida elujõulisemad ja parema kasvusuunaga.

Koduaia lehvik

Kui Euroopas võime viinapuuistandikes näha taimi, millele on kujundatud madal tüvi ja oksad suunduvad kahele poole laiali, siis meil kasvatatakse viinapuid koduaias tihti lehvikukujulise põõsana: juba maapinnalt hakkab kasvama kaks kuni neli põhioksa, millele kinnituvad omakorda viljakandvad oksad. Eelnimetatud kaks võratüüpi pole aga ainsad. Valik pika või lühikese lõikuse kasuks tulebki langetada võratüübist lähtuvalt ja viimane valik jääb iga taimekasvataja enda teha.

Kasvuhoones kasvaval viinapuul toimuvad kõik protsessid veidi hiljem. Lõikust võib seal ette võtta isegi veel detsembris. Kõik korgistunud taimeosad, mis said lõikuse käigus eemaldatud, saab soovi korral lõigata pistoksteks ja nii uusi taimi juurde paljundada. Eri sortide lõikamisel tuleb jälgida, et oksad sassi ei läheks. Pistoksale peaks jääma vähemalt kaks punga, samas ei tohiks viinapuu pistoks olla pikem kui 30 cm, muidu on seda keeruline mulda või potti kasvama panna.

Taimede hoolduslõikuse juures on lisaks teadmistele tähtsad ka julgus ning korralikult hooldatud ja teravad tööriistad. Taimed suudavad maapealset osa edukalt taastada, seega kui tundubki, et lõikamisel läks midagi valesti, saab paari aastaga selle vea parandada. Viinapuude sügisese lõikamise käigus eemaldamegi väga suure osa maapealsest osast. Nii tekibki tunne, et nüüd on midagi valesti. Uus hooaeg annab aga kinnitust, et viinapuu elujõud ei ole tegelikult raugenud.