Ilusat kündi on hea vaadata

Olustveres peeti ­septembris koolinoorte künnivõistlusi. Foto: Marko Saarm

Kui autorallil imetleme sõitjate meisterlikkust keerulise ilmaga ja erinevates teeoludes pingeliselt kihutada, siis künnivõistlustel on samamoodi ilm ja põllupinna ühtlikkus olulised traktorirooli taga istuvale võistukündjale. Eesti künnisportlased ei ole rahvusvahelistel võistlustel meie põllumeestele häbi teinud.

Võin meenutada, et künnivõistlusi peeti ka nõukogude aastatel. Tartu ajalehes Edasi ametis olles oli võimalus osaleda rajooni künnivõistlustel, mida korraldas rajooni põllumajandusvalitsus peaagronoom Johan Ruusi eestvedamisel. Võistluse eesmärk oli õpetada majandite traktoriste paremini kündma. Põllumajandusajakirjanikuna tegin endalegi künnivõistluse hindamiskriteeriumid selgeks ja käisin kohtunike kõrval võistluspõllud üle. Edasis ilmus ülevaade, kuidas künnimeistrid toime tulid. Venemaal valmistatud primitiivsete atradega nõudis see töö üksjagu oskusi. Talvisel ajal kolhoosi töökojas nuputati, kuidas panna Vene ader meie kivisel põllul korralikku kündi tegema. Vabariiklikel võistlustel kerkisid selgi ajal mitmed mehed esile, kes järjekindlalt esikohti võitsid. Üks neist oli Raplamaalt pärit künnimees Kustas Lund, kes oma Belarussi adra oskas igal võistlusel nii ära timmida, et esikoht oli käes. Kustase atra uuri­ti hoolega, et tema nippe teada saada. Aga Kustas oli napisõnaline. Iga mees peab ise nuputama.

Meisterlikult tehtud kündi on ilus vaadata. Vaod on sirged nagu joonlauaga paika pandud, viil ühtlaselt pööratud, nagu oleks inimese käega tehtud.

Eestlaste võistukündmine ja sellega parema mullaharimise kogemuse omandamine äratas Venemaalgi tähelepanu ja Eestis korraldati esimesed üleliidulised künnivõistlused. Asukohaks valiti Tartu Näidissovhoosi põllud. Asukoha valik on oluline: võistlus­tükid peavad lõimise poolest olema enam-vähem ühesugused, et kõigil oleksid võrdsed tingimused. Mullas peituv salakivi võis künni pilti vägagi muuta.

Osalesin ajakirjanikuna võistluse korraldustoimkonnas ja minu ülesanne oli suhelda külalisajakirjanikega. Venemaalt ei tulnud kohale ühtegi ajakirjanikku. Eesti omi polnud ka näha. Kündjaid oli samuti Venemaalt ainult paar traktoristi. Kohtunikud olid Eesti tuntud agronoomid. Peakohtunik oli Moskvast NSV Liidu põllumajandusministeeriumist.

Käisin ka ise võistluspõldudel meeste kündi vaatamas. Polnud kahtlust, Eesti mehed näitasid meistriklassi. Vene mehed tegid ka oma töö ära. Võitjate väljakuulutamine ja autasustamine toimus EPA aulas, kus kohaletulnud ootasid peakohtunikku, kes oli jäänud võistlusplatsile lõpptulemusi üle vaatama. Piinlikult pika ootamise järel peakohtunik saabus ja tegi lõpptulemused teatavaks. Esikoha oli saavutanud Venemaa kündja. Mainiti, et eestlased oskavad ka künda. Peakohtunik oli hindepunkte veidikene „korrigeerinud”. Suure rahva esindaja oli alati parim.

Otsust ei tehtud Tartumaa põllul, otsus tehti seal, Moskvas. Nii see oli.

Praegusel ajal toimuvate künnivõistluste kohta saan lugeda, kes said rohkem punkte, võitsid. Aga mille poolest nad paremad olid? Mõningast kokkuvõtet tahaks ka kuulda. Nagu igasuguste muude võistluste kohta infot jagatakse.