Loomapargi karule meeldib inimeste ees esineda

Karu Karoliine sööb küll sügisel tubli rasvakihi naha alla, kuid talve­unne siiski ­ei jää. Foto: Margus Ansu

Astume Elistvere loomapargi väravast sisse ja mõnikümmend meetrit aedade kõrval sammutud, kui juba lööb nunnumeetri lakke, enam armsamat pilti ei suudaks ette kujutada – otse aia kõrval, jalutajatest mõni meeter eemal on end karu kerra tõmmanud ja üritab oma päevaund magada.

Laste ja täiskasvanute rõõmsa sosina peale tõstab siiski pead, vaatab meile korraks otsa, niheleb pisut endale veelgi mugavamat aset otsides ja paneb taas silmad kinni.

Loomapargi teabejuht Elle Mäerand (pildil) seletab, et pea terve elu loomapargis veetnud Karoliinat külastajad ei häiri, juba 1998. aasta kevadel loomaparki saabunud karutüdrukule tundub inimestega suhtlemine lausa meeldivat. „Kui aega on, siis on teda tore jälgida. Mõnikord ta lausa esineb külastajate ees, vahel lihtsalt rahus pikutab aia ääres,” sõnab ta.

Ilves puu otsas

Mõnikümmend meetrit eemal näitab silt metallist aia juures, et siin elab ilves. Jalutame edasi-tagasi, uurime põõsaste vahelt, tõstame pilgu puude suunas, aga ei miskit. Kui äkki pere kõige noorem on pilgu täiskasvanute meelest liiga kõrgele tõstnud ja küsib: „Kas see seal?”

Tõepoolest, paari meetri kaugusel aiast, kuskil viie meetri kõrgusel ehk peaaegu jalutajate pea kohal põõnutab oksa peal ilves.

Kas ta sealt alla inimeste peale ei hüppa? Seda küsib arglikult nii mõnigi mööduja, kes meiega koos seda põnevat kaslast uudistama jääb. Vaatepilt on kahtlemata haruldane ja tekitab elevust.