Söödanappus sunnib rohkem lambaid müüma

Lambakasvatajatel pole kerge, kuid kurta pole kellelegi. Valiku lambaid kasvatada on igaüks teinud ise, rääkis lambaid kasvatav Mirjam Pikkmets.  Foto: Urmas Luik

Lambakasvatajad on mures, sest kuigi kokkuostuhinnad on madalad ja järjekorrad pikad, tuleb müüa ikkagi, sest söödanappus ja selle kõrge hind ei võimalda kõiki loomi ületalve pidada.

Harjumaal tõulammaste kasvatuse ja tõuaretusega tegeleva Priidu Veersalu sõnutsi on praegu aktiivne tallede müügi aeg. Suur osa neist läheb kokkuostu, kus tänavu hind märksa odavam kui eelmistel aastatel. Seda põhjustab kogu Euroopat tabanud põuajärgne söödanappus, mis sunnib rohkem loomi müüma. „Kui pakkumine turul on väga suur, siis Eestist koormaid nii palju ei võeta ja see kõik viib hinna alla,” täpsustas ta.

Kui eelmine aasta saadi samal ajal kokkuostu viidava talle eluskaalu kilogrammi eest 3.50 eurot, siis tänavu vaid 2.70. Veersalu realiseerib sügiseti kevadel sündinud tallesid, kes on suvega kasvanud üle 30–35kiloseks. Kaotus hinnas on märkimisväärne, kuid müüa tuleb sellegipoolest. „Talust müüme ka otse kliendile ja see hind on kallim, lihakilo hind tuleb üle kümne euro kilogrammi eest, kuid eraklientuurile ei suuda müüa kõike sedavõrd palju, kui on vaja,” selgitas ta. Nii tuleb suuremas koguses tallesid müüa kokkuostu hoolimata madalast hinnast.

Veersalu müüb lambaid elusloomadena ka teistesse karjadesse, peamiselt tõujäärasid. „Lisaks müüme talust nii lambaliha kui ka mitmeid tooteid. Lambakasvatajana tegutsedes peab väljund olema suhteliselt lai, kord läheb üks müük paremini, kord teine,” märkis ta. Veersalu elatub perega vaid lambakasvatusest.

See aasta on keeruline, lisaks nigelatele kokkuostuhindadele olid suvel probleemid söödatootmisega, mida sügisene hea rohukasv mõneti leevendab. „Tavaliselt on meil olnud lammastele heina ja silo pooleks, kuid tänavu on silo hulga rohkem,” nimetas ta. Veersalu toodab lammastele sööda ise ja teab, et ostusöödaga kasvatajad on veelgi keerulisemas olukorras. „Sööda vähesus on hinnad üles löönud, kui üldse on müügiks pakkuda. Meil tänavu näiteks ei ole,” selgitas ta.

Veersalul on ületalve pidada 140 lammast.

Loomi tuleb müüa olenemata hinnast

Ka Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu esinaine Mirjam Pikkmets tõdes, et kokkuostu seisu teeb keeruliseks pikk järjekord. Paljud soovivad loomi müüa kogumiskeskuste kaudu, sest suvi oli, nagu oli ja lambakasvatajatel on heina vähe või on ostetud kalli hinnaga. Nii valitakse väga, milliseid ja kui palju loomi ületalve jäetakse. Söödanappuses tuleb loomi müüa olenemata hinnast.

Kogumiskeskustesse läheb müüki elusloom, juba alates paarikuistest talledest. Kogumiskeskuste kaudu lähevad nad peamiselt Hollandisse, kus tallesid nuumatakse ja realiseeritakse edasi enamasti juba lihakehadena.

Praegu on vähemalt see hea, et lambaid saab veel õues pidada ja kel võimalus, teeb ka kolmandast niitest söödaks silo. „Nii on lambakasvatajate hetkeolukord kindlasti parem, kui oli tulevikuperspektiiv juunis, mil oli takistatud tallede eksport Eestist,” kõneles Pikkmets.

Kogumiskeskuste kaudu lähevad talled peamiselt Hollandisse, kus neid nuumatakse ja realiseeritakse edasi enamasti juba lihakehadena.

Raskeks teeb Eestis olukorra veel seegi, et kogumiskeskused soovivad enam müüki suuremaid lihatõugu lambaid, kuid Eestis kasvatatakse rohkem n-ö väiksemaid maatõugu lambaid. Nii on nende realiseerimine ja turustamine tihti kasvataja enda teha, teab Pikkmets, kes ise kasvatab just väiksemaid Gotlandi tõugu lambaid.

Hunt palju murdnud

Ent tapamaju, kes lambaid tapavad, on Eestis vähe ja nii on neiski järjekorrad pikad. Eestis on üsna tavapärane kasutada lammaste puhul tapateenust ja teha lihast vorsti, mida müüakse poodides, restoranides ja oma turustusringidel.

Kokkuostuhindade langus sügiseti on tavapärane, pigem on Pikkmetsa sõnutsi murekoht lambakasvatuse kokkukuivamine. „Eestis on lambaid olnud oi kui palju, kuid nüüd on neid ainult 60 000 ja usun, et paari kuuga langeb see arv veelgi. Ainuüksi seetõttu, et nii palju pole hunt varem lambaid murdnud kui sel aastal,” selgitas ta.

Lambakasvatajatel pole kerge, kuid kurta pole kellelegi. Valiku lambaid kasvatada on igaüks teinud ise, rääkis Pärnumaal Aaduni talus lambaid kasvatav Pikkmets. Tal on 150pealine tõukari ning müüb tõuloomi, liha, villa ja nahka. „Karjatan lambaid poollooduslikel kooslustel ja pärandniitudel, eesmärk on aretada Gotlandi tõugu ja väärindada lambast kõik ning kasvatada teda sellistel maadel, mis vajavad lamba kui parima maastikukaitselooma teenust,” rääkis ta.

Lambakasvatus on Pikkmetsal kõrvalteenus, nagu paljudel teistelgi, sest ainult lambakasvatusest suudavad ära elada vähesed. „Mina oma 150pealise lambakasvatusega endale täiskoha palka maksta ei suuda,” kinnitas ta. Nii on talus veel munakanad ja meierei ning naine teeb tööd Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate seltsis.

Maalambad toovad mineviku hõngu

Lahemaa rahvuspargi lääneserval Kuusalu vallas Uuri külas maalambaid kasvatav Imbi Jäetma tegeleb üle 20 aasta maalammaste säilitamisega, poolteist aastat tagasi jõuti ka maalamba tõuks tunnistamiseni. Perel on põhikarjas 80 looma. „Maalammas on aeglase kasvuga ja kiirtootmisloomaks kõlbmatu, meie sissetulek tuleb maalamba väärindamisest. Kasutame ära lamba villa, naha ja liha, kõigel on juures heas mõttes meie mineviku hõng,” lausus ta. Lamba kasutusala on naise sõnutsi avar, alustades rahvariideseeliku lõngadest kuni laevapurjede ja majapidamises vajaliku köieni. „Ilmselt ei astu maa­lammas enam kunagi nii olulisele kohale tänapäeva inimese elus kui vanasti, aga kindlasti aitab ta meid säästlikuma ja looduslähedasema eluni jõuda. Meie maalambad toidavad nii end kui meidki kenasti ära. Saame endale lubada ka ooperit ja puhkusereisi, oleme sellise elukorraldusega väga rahul,” selgitas ta.

Imbi Jäetma tegeleb üle 20 aasta maalammaste säilitamisega ning maalambad toidavad nii end kui peregi kenasti ära.  Foto: Ain Liiva

Jäetmade peres on lammas maastikuhooldaja sealsetel pärandniitudel. Ühena esimestest Eestis kaitsevad neil 2008. aastast karja karjakaitsekoerad Šveitsist. „Oleme tänulikud, et meie koerad on hoidnud meid ja meie loomi,” lisas Imbi Jäetma.

Osaühingu Mahefarm juhataja ning tootlikkuse ja konkurentsivõime analüütik Raivo Õismaa lõpetas lambakasvatuse kolm aastat tagasi. „Lihtsalt riiklikud regulatsioonid on muutnud lambakasvatuse Eestis teiste põllumajandusharude suhtes konkurentsivõimetuks,” lausus ta. „Tegutseme edasi taimekasvatusega, kasvatame õlikultuure, talvel tegeleme metsandusega ehk jätkame tegevustega, millega eelarvestamine näitab, et on mõistlikum tegeleda,” kõneles Õismaa.