/nginx/o/2017/06/27/6821323t1hdd2c.jpg)
/nginx/o/2023/09/13/15589525t1hd215.jpg)
Teist aastat järjest oli august suve kõige soojem kuu, ületades umbes pooleteise kraadiga nii juulit kui juunit, mille keskmised temperatuurid olid peaaegu võrdsed.
ILM ⟩ September jätkub soojal lainel
Vaatamata jahedavõitu juulile tuli pikaajalise keskmisega (1991–2020) võrreldes ikkagi soojapoolne suvi, sest ka juuni oli keskmisest soojem. Teist kuud järjest sadas mõnevõrra üle keskmise, kuid suve alguse ja kevade suurt vajakajäämist see päris tasa ei teinud.
Juuli on teatavasti meie kõige soojem kuu suuremal osal aastatest, aga ka selles ei ole midagi erakordset, kui juhtub olema august: tänavu on juba kahekümne kolmas taoline aasta nüüdseks 158 aasta pikkuses Tartu vaatlusreas. Isegi selles, et august on kõige soojem teist aastat järjest, ei maksa veel kahtlustada kliima drastilist muutust: seda on vaatlusreas juhtunud varem kahel korra, aastatel 1950 ja 1951 ning 1996 ja 1997.
Tõsi, selle sajandi algusest on august olnud kõige soojem kuu tervelt kuuel suvel ehk kaks korda sagedamini kui varem (17 korda 135 aasta jooksul) – sellest võib hea tahtmise korral juba otsida kliima muutumise märke. Kõige soojema aja nihkumine hilisemaks võib näidata, et kliima muutub merelisemaks.
Augustis välja kujunenud ilmamuster – hiigelsuur kõrgrõhuala Venemaa Euroopa-osa ja Ukraina kohal ning seda „uuristavad” madalrõhkkonnad lääne pool – püsib ka suurema osa septembrist. Baltimaad on korra kõrgrõhkkonna lääne- ja korra madalrõhkkonna idaservas, aga mõlemal juhul saame juurde sooja õhku lõunakaartest.
Kuigi viimaste päevade suvesoojus on asendumas jahedama päikesepaistelise ilmaga, püsib õhutemperatuur septembri keskpaiga kohta ikka kaunis kõrge.
Seda, kas tänavune september igivanu kuukeskmisi soojarekordeid (Tartus 14,6 kraadi 1934. ja 14,1 kraadi 1938. aastal) ründama hakkab, on veel vara öelda, aga kui kuu lõpus veel mõni soojalaine peaks tulema, on seegi võimalik.
On sellel soojal sügisel midagi tegemist El Niño nähtusega, mida tänavu talveks prognoositakse? El Niño seisneb selles, et aeg-ajalt tekivad muutused Vaikse ookeani merehoovustes, mistõttu Peruu ranniku lähedal soojeneb tavaliselt ekvaatoriaalala kohta suhteliselt jahe ookeanivesi mõne kraadi võrra, tekitades seal tõusva õhuvoolu ja madalrõhuala.
Nimi El Niño (hispaania keeles „poisslaps”) tuleneb sellest, et tavaliselt on selle kalavarude vähenemist põhjustava nähtuse tipp jõulude paiku, mis Peruu kaluritel seostub jõululapsega. Vastasfaasi ehk tavalist olukorda nimetatakse nüüd La Niña – tütarlaps.
El Niñol on suur mõju Põhja-Ameerika talvele, muutes selle tormisemaks, sajusemaks ja soojemaks, sest lõunapoolsed õhumassid tungivad kaugemale põhja.
Euroopas suurema kauguse tõttu nii selgeid mõjusid ei ole, kuid keskeltläbi on täheldatud rohkem kõrgrõhkkondi, vaiksemat ilma ja vähem sademeid – kui see olukord jätkub ka talvel, võib viimastest aastatest rohkem pakast oodata.
El Niño ei ole üldiselt kuigi hea uudis, sest üle maailma on tal mitmeks aastaks soojendav mõju, mis lisandub pikaajalisele soojenemisele.