Looduskalender ⟩ Täiskuuööd annavad huntidele voli

Täiskuu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Suur must pilv matab Eestimaa endasse: hetkeks on tunne, et nüüd on küll vanasügis ise kohale jõudnud. Siis aga puhuvad punnispõselised tuulepoisid pilve jälle minema ja rõõmus suvi on taas platsis.

Just selline siia-sinna heitlev ilmake meil praegu ongi. Tegelikult on asi veelgi parem, aeg-ajalt sajab peaaegu nähtamatut seenevihma, nii udust, et isegi jalutaja riided ei saa märjaks, aga vihmavesi sirutab oma kutsuva käe samblapõue ja uued seenemikud hüppavad vups ja vups välja.

Seeni on nüüd linnamurul ja ka metsas. Äkki sai suplussuvest seenesügis: seenemetsast tulijad näitavad oma sotsiaalmeedia kontol ikka korraga kahte korvitäit kukeseeni, kivipuravikke, pilvikuid ja muud peenemat kraami. Sirmikuaeg on küll läbi ja kuuseriisikad juba ussitanud. Linnamurudel on tärganud šampinjonid, aga tindikumüriaadi veel pole.

Hein läheb hetkega hallitama

Heinategijad on püsti hädas - kui kevadsuvel võttis heina põud, siis nüüd muudavad niidetava päevaga mustaks vahelduvad vihmahood. Ainsad, kes sest segadusest ei hooli, on ohakad, nende villa on tuul täis.

Veel ei ole palju teist korda õitsejaid, kuigi metsmaasikas näitab õisi ja ebajasmiin mu aianurgas on õitsenud kevadest saadik. Ravimtaimepeenra siilkübarate, müntide ja lavendli lõhnahurm on tekitanud peenral tõelise suvelõpupeo. Admiralid, pajuliblikad, mesilased ja kimalased askeldavad õitel ja armas paksuke kimalane on magusa nestega nii ametis, et laseb endale pai teha.

Ebajasmiin on õitsenud suvi läbi. Foto: Kristel Vilbaste

Herilased, jah herilased, nendest ei taha rääkidagi – neil on pirnisüdamesse puurimise meistrivõistlused.

Kured lähevad

Aga nukramat tooni on siiski ka linnurahva seas. Kivitäksike võtab vaarikapõõsast hiigelsuure punase marja ja pistab reisipauna. Väike-lehelind teeb tema ümber ärevaid tiire ja võtab päikesehelgis laulu üles – silk-solk, silk-solk.

Hallrästaste jaoks on hea pihlakaaasta. Foto: Kristel Vilbaste

Lehelinde ja roolinde on kõik järve- ja jõeäärsed roostikud täis ja lisaks lehetäide kugistamisele on nende silmis rännukihk. Kiivitajad on koondunud hiigelsuurtesse parvedesse, kaugelt ei saagi aru, kas põllu kohal teevad mesilassülemina lennutiire kuldnokad või kiivitajad. Aga ka sookureparved kerisid Kaja Kübara sõnul pühapäeva õhtul end kõrgusesse ja läksid. Mitte just Egiptimaale nagu valge-toonekured, keda samuti on heinamaadel järel vaid üksikud. See-eest on kõikjal volksavaid konni, sest neile see niiske ilmake meeldib.

Nastikute lastetuba

Kõige hämmastavamad tegelased on sel aastal roomajad: rästikuid jääb rahvale ette vähem, aga soojapoolne päike on kompostihunnikutes välja haudunud üsna palju pisikesi nastikupoegi. Neid kahe heleda kuklalaiguga pisikesi musti köiejuppe jääb kondajatele ette kõikjal.

Noorte linnarebaste sabad on juba rootsus, aga kährikud on kusagile kadunud, nii vähe kui tänavu augustis pole neid varem olnudki. Siilide järelkasvule on olnud hea aasta, aga see järelkasv ei ole liiklusega hästi hakkama saamas. Hundipoisid on toodud lambakarjade juurde kooli. Neljapäeval on meil augustis teine täiskuu.

Lastele: Joonistamine paekivi ja ookrikiviga

Meie looduses leidub kahte tüüpi joonistamiskivisid, millega saab jooni vedada asfaldile või teisele kivile. Need on paremad kui kriidid, sest ei määri nii riideid. Lastele mänguväljakut planeerides võiks jätta neile just ühe sellise joonistamisseina või –platsi, mida võib aeg-ajalt veega voolikust pesta. Paekivi või lubjakivi on meie rahvuskivi ja teda leidub looduses peaaegu igal pool, Lõuna-Eestis siiski vähem, kuna seal ei ole paest aluspõhja. Aga otsida võib seal karjääridest, kust on võimalik leida ka kollast kivi – ookrit.