Paar head nippi, kuidas herilastega toime tulla

Plastpudelist tehtud püünis on suhteliselt tõhus abimees söögilaua ümber tiirutavate herilaste püüdmisel, kuid vaatepilt pole sugugi ilus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Suvelõpul tahaks veel aiapidusid nautida, kuid tihtipeale teevad toidu ümber tiirutavad herilased selle võimatuks. Nii tasub juba söömaaega planeerides mõelda sellelegi, kuidas herilased eemal hoida.

Kui kogemus ütleb, et herilastest nagunii pääsu pole, tasub neile eraldi toidulaua katta. Herilaste peibutamiseks võib söögilauast pisut eemale panna midagi ahvatlevat, näiteks lahti lõigatud arbuusiviilud, pisut käärima läinud puuvilju või moosivahtu. Ka õunapuu alt hunnikusse kogutud mädaplekkidega õunad peaksid herilasemagnetina mõjuma. Nii ongi hea õnne korral lootust, et suurem osa herilasi maiustab ühe ja pererahvas teise laua taga.

Veel on levinud täiesti toimiv soovitus herilased plastikpudelist meisterdatud püünisesse meelitada.

Lõikate plastpudelilt ülemise kolmandiku maha, valate pudelipõhja mahla ja panete ülemise osa tagurpidi alumise osa sisse. Nüüd moodustub lehter, millest herilased ahvatleva mahlalõhna peale pudelisse poevad, aga välja enam tulla ei oska. Vaatepilt pole ilus ja säärane püünis oleks hea pisut varju peita. Paari päeva pärast tuleb pudel käärivast mahlast ja sellesse uppunud herilastest tühjaks valada ja uus mahl sisse valada. Hooajal võibki terrassi ümber põõsastesse mitu sellist püünist peita.

Ettevaatlik tasub suvepidudel olla jookidega, eriti purgijookidega, sest purki sissepugenud herilasi jooja ei märka. Nii ei ole mõistlik purgijooke üldse välja võttagi ja lauale jäetavad joogiklaasid alati vahepeal millegagi katta. Hea nipp on joogiklaas katta toidukilega ja sellest joogikõrs läbi pista, nii pole herilastel võimalustki.

Ise kasutan herilaste peletamiseks “valepesa” ja kiidan selle üsna toimivaks. Nimelt avastasin mõne aasta eest internetiavarusest juba keskajast pärit nipi, kus meisterdatakse herilase pesa moodi pall ja riputatakse see kohta, kus herilasi näha ei taheta. Herilased on territoriaalsed putukad ja kaitsevad oma pesa võõraste herilaste eest. Kui söögijahil herilased näevad võõrast pesa, kiirustavad sealt kohe minema. Minu kogemus ütleb, et mõni üksik herilane ikka eksib pesa ligidusse, kuid üldine olukord on rahulik tõesti.

Selline ise meisterdatud pesa peletab nii mõnegi herilase eemale. Foto: Riina Martinson

“Valepesa” saab teha näiteks nii: mätsige ajalehtedest piklik pall ja mässige see halli või pruuni teibiga kinni ning riputage pesa laua kohale.

Kui märkate herilasi tiirutamas, oleks mõistlik majale ja abihoonetele tiir peale teha ning uurida, ega kuskile pesa tekkinud pole. Sellega ei tasu viivitada, sest hea on tõrjetöö ette võtta juba siis, kui herilased alles majja pesa tegemas ja neid veel massiliselt liikumas pole.

Vaadake, kas näete herilasi kuskilt sisse pugemas, see annab vihje, kust pesa otsida. Kõige sagedasem koht, kuhu herilased pesa teevad, on maja räästakastid, samuti puukuurid. Herilaste tõrjumisel on võtmeküsimus pesa juurde jõudmine. Nimelt tuleb mürki pritsida otse pesale, muidu pole tõrjetööst õiget tolku. Sobivaid mürke leiab toidupoest, aianduskeskusest ja loomakliinikust.

Kõige parem oleks tõrjet teha õhtul hilja või varahommikul, kui putukad veel aktiivsed pole.

Loomulikult tuleb arvestada, et ilma kaitseriietuseta ei tohi pesa torkima minna. Kindlasti peaks peas ja näo ees midagi olema ning kindad käes.

Tegelikult ei pea herilasi ära ajama, sest reeglina nad inimesi ei ründa. Herilastega koos elades olgu reegliks, et putukaid ei tohi järskude liigutustega eemale peletada, sest just nii suureneb nõelata saamise tõenäosus.

Kui aga olete juba sutsaka kätte saanud, siis tuleb veenduda, et astel (nõel) ei oleks jäänud naha sisse kinni. See tuleb eemaldada võimalikult kiiresti, kuna astlas olev mürgipaun tühjeneb umbes 30 sekundi jooksul.

Nõela eemaldades tuleb olla väga ettevaatlik ja pauna mitte pigistada, sest nii võib hoopis herilase mürki enda sisse pigistada ja teha asja veel hullemaks. Peale astla eemaldamist tuleks torkekoht puhastada antiseptikumiga või puhta jooksva veega.

Kõige tavalisemaks reaktsiooniks peale nõelamist on punetus, kuumustunne, turse ja valu torkekohas. Kodus saab ise turse ja valu leevendamiseks panna torkekohale midagi külma

Külma peaks korraga peal hoidma 15-20 minutit, seejärel hoida vahet nii umbes paar tundi. Valu vastu võib võtta Paracetamoli. Turse alandamiseks tasub kasutada käsimüügis olevaid allergiarohte. Peale herilase hammustust peaks tavalisest rohkem vett jooma, see viib organismist mürgid kiiremini välja.

Pärast herilase nõelamist tuleks kutsuda kiirabi, kui tekivad pearinglus, minestamine, uimasus, hingamisraskus, hingeldamine, tugev paistetus huultel, tursed näol või kaelal, peavalud, iiveldus (oksendamine), nõgeslööve (sügelus kogu kehal), valu kõhus, krambid.

Ja veel tasub teada, et ehkki herilased tekitavad enamikus inimestes kõhedust, on nad tegelikud kasulikud putukad. Ise toituvad küll taimemahlast ja puuviljadest, aga vastseid söödavad loomse toidu, näiteks röövikute ja putukatega. Üks herilasepesa püüab suve jooksul niisama palju putukaid kui linnupaar.