Keraamik Kaja Rinaldo-Valdna tee tagasi juurte juurde: olen uhke, et elan maal

Foto: Erakogu

Minu keraamiku tee sai alguse, kui kolisin nüüdsks juba üle 17 aastat tagasi oma sünnikodusse Lepakülasse Häädemeeste valda. Selleks ajaks oli mul seljataga mitu ülilkooli, paralleelselt pikk pedagoogitöö ja ka esimene laps olemas. Maale tagasi, juurte juurde pani mõtisklema, et elus saab ka teistmoodi oma tööd ja aega planeerida, kui kaheksast viieni tööl käia. Kodu ja lapsed vajasid mind igapäevaselt, riigitöö võttis minult energia ja vabaduse ise otsustada.

Nii ma küsisin valjult endalt ühel jõuluõhtul: mida sa vaatad kui laadale lähed. Vastus tuli lihtsalt: keraamika. Ma ei teadnud, kui keeruline on keraamika, kuid , kui olen endale mingi sihi seadnud, siis tuli seda järgida. Paari nädala pärast oli mul juba kooli nimi kirja pandud ja hakkasid keraamika õpingud. See ei olnud raske, sest eelnevad kunstiõpingud toetasid minu pürgimist unistuste suunas. Ei läinud kaua aega, kui sai Pria toetusel valmis esimene savikoda Tahku-Tares. Sealt läks lumepall kiiresti veerema ja paari aasta pärast oli mul juba omas kodus väike keraamikakoda.

Keraamikat võib ju voolida, kuid seda müüa ja sellega elatist teenida on teine asi. Eesmärk oli saada sõltumatuks riigitööst ja alustada eraettevõtmisega. Selleks käisin paljudel koolitustel, et toodet arendada, müüa, reklaamida. Kui tahad oma kunsti müüa siis ei aita ainult lõpptoode, vaid sa pead kõik ise tegema. Nii juhtuski, et peale kolmanda lapse sündi otsustasin proovida, loobusin koolitööst ja sukeldusin eraettevõtlusesse.

Mida siis müüa? Keraamikat, aga millist ja mida. Arendasin välja sarjad, mida hakkasin tegema tervete serviisidena. Ideed selleks sain oma elust: loodusest, lastest, läbielamistest, surmast jne. Kõige viljakamaks osutus mul “Kannuperiood”. See kestis kuu aega, kus igal õhtul tegin ühe kannu oma selle päeva emotsioonide põhjal. Mul oli ka näitus Linnagaleriis “Kannula” ja kirjutasin käsiraamatu “Kodune keraamika”. Mõned sarjad hääbuvad ajas, mõned sarjad elavad ja arenevad ajas edasi. Nii ma siiani arenen, loon, kombineerin ja minu töö on lõppmatu mäng.

Ühel hetkel, kuskil kaheksa aastat tagasi oli minu keraamikutöö saavutanud sellise järjepidevuse, et sensed töötingimused mind enam ei rahuldanud. Ma hakkasin unistama oma suurest keraamikakojast. Üks võimalus oleks olnud rentida pinda, kuid minu unistus oli saada iseseisvaks ja oma kodus töötada. Kui olen endale eesmärgi seadnud ja alateadlikult suunan oma mõtteid unistuse poole, siis see ka täitub. Ja nii see läks. Viis aastat tagasi valmis minu keraamikakoda, kus ma saan ideaalsetes tingimustes oma kunsti luua ja külalisi võõrustada galeriis, kus on mul alaliselt ka näitus väljas. Aja jooksul olen soetanud masinad ja tööriistad, et oma tööd lihtsustada ja laiendada oma võimalusi keraamikat voolida.

Mulle meeldib väga reisida, uusi maid avastada, elamusi saada, see on minu loomuses. See omadus toetab minu laadal käimist. Turustan oma kunsti ka laatadel, see on hea võimalus avastada Eestit, tutvuda uute inimestega, luua otsekontakt kliendiga, saada tagasisidet. Laatadel käimine rahuldab minu reisimiskihku ja kompenseerib suhtlusvajadust, mis tihtipeale kodus töötades jääb vajaka. Laatadel käimine on omaette maailm. Mul on kõik vajalik bussis olemas, et saaksin mööda Eestit rännata. Mulle meeldib öelda, et buss on minu teine kodu ja hellitavalt kutsun teda “Villa Trafikuks” .

Tänaseks päevaks võin öelda, kui seljataha on jäänud nii palju väljakutseid, et maal on võimalik ära elada. Peab olema siht silmees ja palju kannatust madalseisud läbida. Olen saavutanud iseseisvuse ja oma juured väga sügavale maapida ajanud. Jätkan oma tööd, pakun rõõmu oma klientidele ja rõõmustan, et olen leidnud ala, kus saan oma loovust kõige paremini väljendada. Olen uhke, et elan maal.

Foto: Erakogu