/nginx/o/2023/08/22/15541333t1h7de4.jpg)
„Järjest õpid läbi kogemuste,“ tõdes Tikupoisi üks omanik Urmas Johanson. Tikupoiss on väga mitmekülgne peatuskoht, kus saab tankida nii ennast kui ka oma neljarattalist sõpra. Eestvedajana on Urmas Johanson võtnud Eesti suurima maanteeäärse restorani muutmise keskkonnasõbralikuks. Nii võib Tikupoisi eest leida hulganisti kohti elektriautodele, päikesepaneelid katusel ja põllul, kaugele paistva tuuliku ning kanad ja mesilased.
Väljakutse jääkide vähendamiseks
„Ma olen ise maapoiss ja Võrust pärit, mistõttu on mul koguaeg loomad olnud,“ sõnas Johanson, kelle sõnutsi on kurb vaadata, kui ka jäätmeid lihtsalt ära visatakse. „Paratamatult läheb köögist jääke ära viskamisele. Samas süda tilgub verd,“ jätkas ta ja lisas, et kanadeni jõudmine ei tulnud kohe. „Alguses oli mõte siga võtta,“ sõnas ta ja meenutas, et lapsepõlves kallati kõik jäägid seale ette, mistõttu tundus sellise looma pidamine hea idee. Siiski on aeg niipalju muutunud, et seakatku tõttu on loomade võtmine keeruline. „Järgmisena tulid meelde alpakad, et oleks nii vaatamisväärsus kui ka jääkida sööjad,“ jätkas ta. Selgus aga, et alapkad on väga hella tervisega. Peale pikka mõtlemist jõuti kanadeni, kes on ka üpriski kõigesööjad ning toovad ka kasu munade näol. „See on väike panus ka jalajälje vähendamisele. Kogu maailm liigub selle suunas,“ tõdes ta. Samas on kanad, keda hellitavalt kutsutakse tüdrukuteks, olnud ka ründe all ning pidevalt on tulnud süsteemi parandada. „Alguses ei olnud aed päris maasse kaevatud ja võrk peakohal, seetõttu aastas umbes 10 kana viidi minema,“ tõdes ta ja lisas, et hetkel on kanad rõõmsad ning mune tuleb päris palju. Küll aga kisuvad kuked omavahel tüli, mistõttu tuleb neid vahepeal lahutada. Talviti lähevad kanad aga spasse puhkama, sest väljas oleks neil liiga külm ning tagasi tuuakse nad kevadel.
Tikupoisi peakokk Rain Kuusmik selgitas, et kanamune tarvitatakse peamiselt saiakeste ja magusate asjade valmistamisel, kus eelistatakse ka üldiselt kohalikku toorainet. „Eriti populaarsed on saiakesed ja mulgipuder. Mulgipudru pärast sõidavad siia päris paljud inimesed,“ sõnas Kuusmik ja jätkas, et suviti käib Tikupoisis söömas kuskil 1000 inimest päevas, mistõttu on suviti vahetused enamasti kuue liikmelised. Kuusmik sõnas ka, et sellises tempos hakkama saamine on paras väljakutse. „Kümme aastat tagasi kokamaailmas oli enamasti peakokal savi töötajatest, täna olen mina see kes hoiab ja toetab,“ selgitas ta ja lisas, et nende köögis on ka mitmekeelsus oluline. „Meil on siin ukrainlased, üks poiss Egiptusest ja kaks Usbekistanist,“ täiendas ta. Seetõttu suheldakse köögis nii eesti, inglise kui ka vene keeles.
„Veidi üle kahe aasta olen töötanud siin. Tulin alguses projekti raames siia, siis kuidagi hakkas see järk-järgult minema,“ sõnas Kuusmik, kes ise ei ole küll kohalik, kuid on enda elamise seadnud sisse Imavere üürimajas. „Siin on lapsel ka väga head tingimused kasvamiseks.“
Ka maanteeääres käib mesikäpp külas
Lisaks kanadele, on Tikupoisis olnud mesilased juba kaks aastat. „Reisides olen näinud hotellides hommikusöögi juures mesikärgi, kust külastajad ise endale mett saavad võtta, mul tekkis sarnane idee. Soov oli pakkuda kohalikku mett ja samas selline võimalus on ka atraktiivne ja lisandväärtust pakkuv,” selgitab Johanson. „Mul on üks kodu Vastseliinas ja teine Tallinnas. Kunagi äi ei jaksanud kõiki mesilasi enam pidada ja pakkus välja, et ma võtaks pooled tarud endale,“ rääkis Johanson, kes mesilastega on nüüdseks tegelenud pea 15 aastat. „Üks pesakond oli sedavõrd kuri, et nende juurest tuli jooksujalu põgeneda,“ sõnas ta. „Eks ma olen ikka siin saanud vahepeal 20-30 sutsu korraga,“ tõdes Johanson ja lisas, et kurja emamesilasega pidi isegi professionaalne mesinik kaks ülikonda selga panema, mistõttu lõpuks vahetati ema välja. Vahest on ikka ka seiklusi juhtunud, kus Johanson ostis uue mesilaspere. „Ju siis kurvitasin liiga palju ja järsku hakkas esiklaas mesilasi täis saama. Siis tuli nad uuesti jälle kokku koguda,“ jutustas ta.
Lisaks kurjadele mesilastele on neid varasemalt kimbutanud ka mesikäpp. Kuigi tarud asuvad peaaegu maanteeääres on nüüdsest tarud tarastatud ja päikesepaneelide abil ka elekter sees, et mesilased saaksid rahulikult tööd teha.
/nginx/o/2023/08/22/15541332t1hd82e.jpg)
Energeetikale mõtlemine on hädavajalik
Tikupoisi juurde kerkis tuulik alles eelmise aasta sügisel, kuid juba praegu tõdeb Johanson, et energiakulud läksid päris palju väiksemaks. „Inimene harjub kõigega- nii ka elektrihinnaga. Kui paar aastat tagasi oli megavatt 30-40 eurot, siis kõrgajal 400-500 eurot. Kui hinnad läksid nii hulluks, siis ellujäämise nimel pidime jooksma ja riske maandama,“ selgitas ta tuuliku ehitamise tagamaid ja täiendas, et kalkulatsioonide järgi võib tuulik ennast tagasi teenida kuni kümne aastaga. „Aasta keskmine elektrikulu võiks minna nulli,“ sõnas Johanson ja selgitas, et lisaks tuulepargile on neil ka päikesepark katusel ja põllul. „Sõltub tuulest ja päikesest, kuid päikesepargi elektritootlikus talvekuudel on kahjuks nullilähedane.“ .
Tikupoisi juurde sõites jäävad kohe silma roheliselt märgistatud parkimiskohad, mis on mõeldud elektriautodele. „Kui kaks aastat tagasi saime koostöös Alexelaga need pandud, siis pigem tundus see selline heategevusprojekt, et lapselapsed ei saa ka tasuvust tagasi,“ lausus Johanson, kelle sõnul on kahe aastaga asjad päris palju muutunud, kuid hetkel on see kõik pigem tulevikumuusika. „Ainult elektrilaadimise tanklaga kuskil põllul veel ei purjeta.“
Tulevikus võiks Imavere piirkond olla keskkonnasäästlikkuse etalon
Tikupoisi meeskonnal on plaane mitmeid, kuidas keskkonnasäästlikuma eluviisini liikuda. „Unistus oleks tuuliku jalg pikemaks ehitada,“ rääkis Johanson ja täiendas, et praegu on tuuliku alal Kaitseministeeriumi radaripiirang, mille tõttu kõrgemat tuulepüüdjat ehitada ei olnud võimalik. Küll aga paari pärast peaks piirang maha minema. „Üks asi viib teiseni,“ sõnas ta ja jätkas, et Sellisel juhul jääks tuuleenergiat üle ning kui seda elektrivõrku müüa ei ole võimalik, siis oleks mõistlik energia vesinikuna salvestada ning hakata vesinikkütust müüma. „Ma nii või naa müün fossiilseid kütuseid ja elektritankimist, tulevikuteema on vesinik. See oleks ainulaadne olukord, kus toodad põllul kütust, mida müüa tanklatesse. „Iganädalaselt teed tööd selle nimel, et paremaks muuta. Samas on selline formaat hästi käima läinud,“ võttis ta energeetika teema kokku.
Tikupoisi laat toob inimesed kokku
23. septembril toimub traditsioonile Tikupoisi laat, mille algusajad saavad alguse juba 1917. aastast. Kuigi vahepeal laata ei toimunud, on kuuldused Paiaristi laadast siiani üleval. „Mina ei teadnud, et selline laat on kunagi olnud. Kui me esimese laada olime ära pidanud siis ajaloolistest raamatutest selgus, et kunagi korraldati sama kohapeal suurimaid laatu,“ sõnas Johanson. „Kunagi maeti ainult laupäeviti, siis suurtalunik oli öelnud enda pojale, et kui ma suren laupäeval, siis tee enne laadamüük ära ja siis alles mata maha. See näitab, kui suur ja võimas oli see laat toona,“ jutustas ta. Praegusel ajal käib laadalt läbi umbes 7000 inimest. Lisaks laadamelule ja muusikalistele etteastetele, saab kuulata vallavanema arutelupooltundi, tutvuda ja teha sõit elektriautoga, vaadata ringi miniloomaaias ja paljugi veel. Sellel aastal on üritus ühendatud Maal Elamise Päevaga, mille raames on avatud kool, lasteaed, päevakeskus, Piimandusmuuseum, RenTer Aed ja veel mitmed tegevused.