Looduskalender ⟩ Metsa tasub minna kopsiku, mitte kahe ämbriga
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
21. august 2023, 12:37
Hommikuudusse paljajalu astudes vaatab varbavahelt veel õitsev valge ristik, aga suve nägu sellel enam pole. Sealsamas kõrval on torisev-porisev maamesilane, kes pessa toidukandmisel õhtul hiljapeale jäi.
Ja vihma ei saja – kui ta tuleb, siis kallab. Kallab nii kõvasti, et julgemad seenemikud, kes nina julgenud pinnast välja pista, tambitakse maa sisse tagasi. Põuasel Võrumaal ei tasu seenele minna kahe ämbriga nagu tavaliselt sel ajal, vaid kollase kopsikuga – ehk meelitab mõne kuldse kukeseene ligi. Aga öö jooksul sadas nädalavahetusel vihma kohe pool kärutäit või pool pange, kõik anumad, mis õue ununud, said täidetud.
Pärtlipäeval (24. augustil) külitakse seeni, vanapoisid ja vanatüdrukud olla nende külijad.
Vapper vapsik
Kui ma nädalavahetusel suitsusauna küttes allikatiigist ämbreid täitsin, siis sain elektrilöögi, küll mitte sellest kauguses kõmavast kõuest, mis kostis nagu Nursipalu pommitriaad või Metsatöllu kontsert Võrus, vaid vapsikult. Salamisi on vapsikuema oma lapsi treeninud pesa kaitsele ja küllap ta mõistis mu plaani sügisel vana halliks luitunud pesakast maha võtta ja sinna uus vaigust lõhnav kodu kuldnokkadele panna, sest nende laul meeldib mulle rohkem. Herilased, jah herilased, on vaiksemaks jäänud, küllap purjutavad õunapuu all esimeste mahakukkunud ubinate südames. On minumeelest esimene aasta, kus puuke on olnud tegutsemas varakevadest sügiseni, muidu vaibub nende sugukihk südasuviste kuumakraadide ajal. Parmud on kadunud, aga sääsed möllavad.
Haigrud möirgavad
Lindude ränne on täies hoos, kusagil metsavahel võib sulle auto ette lennata rännul väsinud herilaseviu, kuldnokaparvesid pole millegipärast näha. Väike tiksuv punarind ammutab rännurõõmu viimastest punastest sõstardest põõsa all. Rästaste „tolmuimeja“ on nädalaga tühjaks imenud arooniapõõsad. Hommikuhämaruses lendab aeda suur itsitav haigrupaar, see itsitus on nii võimas, et võtab isegi veidi kõhedaks, küllap hüppavad hirmunult sulpsatadas tiiki ka konnaisandad, keda ta noolima tuleb. Põua ja vihmavalingute pidevast segipuntrast pööraseks läinud konnad eksivad sisse ka lahtistest ustest. Mõni neist lai nagu mudakonn, teine volksav rohukonn.
Käokannuste hõrk kollane
Õitsejate vägi väsib tasahaaval, isegi kuldkollased soolikarohud, mis alati sügise märk, on pruunid silmad pähe saanud. Kord niidetud murud valendavad raudrohuõitest. Aga kollast veel jagub, käokannuste lõvilõualikud õied teevad teekäimisel rõõmu. Aga esimesed kollased salgud on ka kaskede peas, toomingas viskab juba punast. Punased on ka pihlakamarjad ja lodjapuu silmad.
Sel aastal on kevadine külm omajagu tööd teinud, mu Võrumaa maakodus on täiesti tühjad õunapuud, aga marjatu on ka salu-siumarja puhmas, mis alati nii kenasid musti marju täis. Tammedel on aga tänavu armurõõmud õnnestunud, kui pikalt puu alla seisma jääd, võib ulakas tõrulaps sulle pähe potsatada.
Lastele: Pruudipärjad pulmalistele
Õisi näitavad praegu ka tapud – nii suurem tara-seatapp kui pisem – kassitapp, mida vanarahvas kutsus pruudililleks, sest lastel oli tavaks kassitapust pruudipärgi punuda ja siis pulmi mängida. Sama saab edukalt teha ka tara-seatapu peopesasuuruste õitega. Veel enam, minu põlvkond tavatses lastaias mängida lõunamere saarte asukaid, siis sai seatapust tehtud lillekeed ümber jalgade ja käsivarte ning nii uhkeid kõhutantse tantsitud. Jah, ja muidugi sai sealooma mängus – seatapuõis tuli panna nina ette, ninaga õhk välja imeda, ja siis üsna notsuilmelisena üksteist nügida – esmakordselt aimu ka sellest, mis on vaakum.