„Päevaliilia” viis Madis Nurmsi brittidele esinema

Madis Nurms jalutamas Londoni Belgravia linnajaos, kus päevaliiliaid kasutatakse palju kõrgetes kasvuanumates. Foto: Madis Nurms

Mitmel alal andekas Madis Nurms elab ja töötab lavakujundaja ja õppejõuna nii Berliinis kui Eestis. Veidi enam kui kümne aastaga on ta saanud nii heaks päevaliiliate tundjaks, et ta kutsuti juulis oma lemmiklillest rääkima inglastele, kelle levinuim harrastus on teadagi iluaiandus.

Sel suvel sai Madis natuke olla ka oma Saaremaa maakodu arenevas kollektsioonaias, suurem osa ajast kulus aga Kaunases, kus valmistati ette Pärnu rahvusvahelise ooperimuusikafestivali PromFest tänavust lavastust, Massenet’ „Tuhkatriinut”. Madis Nurmsi tehtud lavakujundust ja kostüüme saab Pärnu Endlas nautida 10. ja 12. septembril.

23. juulil olite kutsutud esinema Briti Hosta ja Päevaliiliaseltsi (BHHS) aastakoosolekule, mida peeti Surrey krahvkonnas Londoni lähistel. Kui palju oli ettekandeid? Kes olid publikuks ja millele oma ettekandes keskendusite?

Oli kaks ettekannet. Lisaks minule esines teadlane ja maadeuurija June Colley, kes rääkis hostade looduslikest kasvukohtadest Aasias. See rohkete fotodega pikitud ettekanne oli põnev, kuid ka üsna nukker, sest kliimamuutuse negatiivne mõju hostade looduslikele kasvukohtadele kajas piltidest kurjakuulutavalt läbi.

Publik ulatus hobiaednikest teadlaste ja tippspetsialistideni, seepärast oli mul kõigile sobivat teemat keeruline valida. Otsustasin, et räägin sellest, mis on mulle kõige südamelähedasem: päevaliilia tohutust värvi- ja vormirikkusest, põnevast ajaloost, samuti oma tööst rahvusvahelise nimekomisjoni liikmena. Briti seltsi patroon on muuseas suur hostasõber Charles III, kelle ajakava printsist kuningaks saanuna on väga tihe ja seetõttu jäi ta seekord kahjuks aastakoosolekust kõrvale.

Kas teie esinema kutsumise tingis see, et kuulute samas ka Ameerika Päevaliiliaseltsi sordinimede komisjoni ja kuna päevaliiliate aretuskese ongi juba pikemalt Ameerikas, olete hästi kursis uute aretussuundadega? Või kutsuti teid kui inimest, kes teab hästi uusi sorte Saksamaal ja mujal Mandri-Euroopas?

Arvan, et ennekõike tuli kutse tänu sellele, et 2021. aastal ilmus mul eestikeelne raamat „Päevaliilia”. Nii mahukaid erialaseid töid (360 lehekülge ja 820 sorti) ei ilmu tänapäeval enam tihti ja kindlasti tekitas see uudishimu.