Mongoolia vanade ürikute seast on ajaloolased leidnud aga küllalt hirmsa juhendi. Et kunagi oli tavaks vaenlased elusast peast keevasse õlisse heita, oli õige selleks kasutada maapähkli- või oliiviõli või siis loomarasva. Mida aga ei soovitatud kasutada? Astelpajuõli. Juhendis märgiti, et otse rabavate tervendavate jõudude tõttu võib vaenlane selles keetmisel ellu jääda.
Noorendab nahka
Muidugi on eestlasedki astelpaju ammu tundnud. Tee aitas hingamisteede hädade korral, marjadega turgutati vereringet ja raviti isegi suhkurtõbe.
Kõige kasulikumaks peetakse süüa värskeid marju: neid ümbritsev koor ja selles peituv seeme peidavad endas palju tervislikku. Levinud on astelpajumahl ja -moos. Sügavkülmutatud marjad pakuvad vitamiinidest pakatavat smuutit või mahla talv läbi.
Kuivatatud viljalihast pressitud õli on nahale hea mitmel moel: see aitab kaasa armide ja akne kadumisele, vähendab päikesepõletust ja rahustab muul viisil ärritatud nahka. Ka öeldakse, et see pinguldavat lõtvunud nahka ja siluvat kortse. Nii juuksepalsamitesse kui ka šampoonidesse on astelpaju segatud, sest see annab juustele kauni läike – meenutagem kreeka legendi hobustest.
Naps ja kala
Päris populaarne tyrnipontikka (astelpajupuskar) on soomlaste kange naps, mida toodetakse ringmajanduslikult Tyrni-Gin likööri – mis muidugi on astelpajuliköör – valmistamisest järele jäänud marjadest. Soomlaste sõnul on see aromaatne jook, mis ühendab kenasti traditsioonid innovatsiooniga.
Ka toitu valmistades ei unusta soomlased astelpajumarju, näiteks on neil tavaks teha astelpaju-silgupajarooga. Kalafileerullidele, mis täidetakse sibula ja hapukurgiga, valatakse ahjuvormis koore-astelpajumahla segu. Sügisene hõrgutis! Kalaga sobitavad marju ka taanlased, kasutades neid sidruni asemel kala marineerides.