Päevalill (Helianthus) on looduses esindatud umbes saja liigiga. Enamik päevalilleliike on levinud Põhja- ja Kesk-Ameerikas, üksikud liigid kasvavad Lõuna-Ameerikas. Inkad kummardasid päevalille kui päikesejumala maapealset asemikku, päevalille kujutati paljudel esemetel ja templiseintel. Lisaks toiduks tarvitatavatele seemnetele valmistasid indiaanlased vartest kiudu ja õitest kollast värvi.
Päevalill peletab peavalu
Harilikul päevalillel on tugev harunenud sammasjuur, mis tungib 1,5 (3–4) meetri sügavusele. Karedakarvane vars võib kasvada 2–5 meetri kõrguseks. Päevalillel on suured karedad lehed ja 8–40 cm läbimõõduga korvõisikud. Õisik on suur, tavaliselt 20 cm läbimõõduga, aga võib olla ka 50 cm ja enam. Päevalille korvõisik sisaldab tuhandeid kõrvuti paiknevaid mõlemasugulisi putkõisi, kus kasvavad seemned.
Putkõisi ümbritsevad keelõied, mis on steriilsed. Keelõied on punakaspruunides, kollastes või purpursetes toonides. Taimepunga õied keeravad end päikese suunas, täiskasvanud taime õied on fikseerunud ühes, tavaliselt ida suunas. Vili on lapik puitunud kestaga seemnis, mis sisaldab rohkesti väärtuslikku õli. Õitseaeg augustist septembrini.
Talub hästi põuda
Päevalillele sobib tuulevarjuline ja päikesepaisteline kasvukoht. Päevalill talub küll hästi põuda, aga eelistab viljakat mulda, seetõttu tuleb vähem viljakas mullas teda kasvu ajal väetada täisväetise lahusega või lahjendatud virtsaga. Päevalillede eri kõrguse ja värvitooniga sorte on aiapoodides saada igale maitsele. Olenevalt päevalillesordi kõrgusest sobib neid kasvatada nii peenardel kui aiavaasides ning sobivad kenasti lõikeõiteks. Paari-kolmemeetrised päevalilled, sageli veelgi kõrgemad, on aias toredad pilgupüüdjad.
Päevalilleseemned on parem külvata mai teises pooles avamaale, kuna lill ei talu hästi ümberistutamist. Ettekasvatamine on küll võimalik, kuid siis külvake seeme mai alguses üksikult potti. Väiksema taimena talub ümberistutamist paremini. Ettekasvatatud taimed istutage avamaale pärast öökülmaohu möödumist.