/nginx/o/2023/08/09/15510943t1he1b0.jpg)
Praegusel aastaajal, kui nii koduaias kui metsas kasvab palju imeilusaid taimi ja maitsvaid marju, tasub meeles pidada, et mõned nendest on mürgised ja võivad põhjustada tõsiseid terviseprobleeme. Eriti hoolikalt peaksid lapsevanemad silma peal hoidma väikelastel, kes ei pruugi ohtu aimata ega eristada näiteks aianurgas kasvavat söögikõlblikku punast sõstart mürgise punase leedri marjast.
Mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder andis Maa Elule näpunäiteid, kuidas mürgistustest hoiduda ja mida teha, kui mürgist marja või seent on siiski söödud.
Suviti suureneb Mürgistusteabekeskuse infoliinile 16662 tulnud kõnede hulk. Sageli helistavad väikelaste vanemad, kes küsivad, mida võtta ette, kui laps on söönud mürgiseid marju. Tavaliselt ei põhjusta kuni viie marja söömine tõsiseid tervisehädasid. Mürgistuskahtluse korral on ka paari marja söömise puhul soovitatav jälgida lapse enesetunnet ja helistada olukorra hindamiseks Mürgistusteabekeskuse infoliinile.
Tavaliselt ei põhjusta kuni viie marja söömine tõsiseid tervisehädasid.
Levinud mürgimarjad on punakasoranžid piibelehemarjad ja sinised ussilakad. Raskete mürgistuste põhjustajad võivad olla koduaias kasvatatavad taimed, nagu kuldvihm, sõrmkübarad ja käokingad, mille õisikuid kipuvad lapsed imema. Seemnete mürgisuse poolest on eriti ohtlikud oleander ja riitsinus. Ohutuna tuntud taimede suures koguses söömine võib samuti tervist kahjustada. Näiteks tekitab rabarberis sisalduv oksaalhape organismis ainevahetushäireid, rabarberi lehed sisaldavad mürkaineid, mis põhjustavad seedetraktihäireid. Raskema mürgistuse korral kaebused süvenevad ja võib tekkida organismi ähvardav vedelikupuudus ning neeru- ja maksakahjustus. Ka väga suures koguses hapuoblikate ja jänesekapsa söömine on ohtlik.
Marjades on ärritavad ained nimega saponiinid, mille toimel lähevad huuled paiste, võib suureneda süljevool ja suus tekkida põletustunne. Tõsisemad mürgistuse sümptomid on iiveldus, oksendamine, kõhuvalu või -lahtisus, südamepekslemine, unisus, peavalu ja teadvushäired. Ka väline kokkupuude, mitte ilmtingimata taime või marja söömine, võib tekitada tervisekaebusi. Näiteks võib nahale sattunud taimemahl tekitada ärritust ja turset.
Kui lapsevanem märkab, et laps on söönud mõnd mürgist taime või marja, tuleb esimese asjana talle suhu vaadata ja seal olevad taimeosad eemaldada. Kui laps on väike ega oska ise suud loputada, on soovitatav teha ta suu seest puhtaks märja rätiku abil. Seejärel peaks andma lapsele lonkshaaval juua vett või piima, et vähendada seedetrakti ärritust. Kuna väikesel lapsel on ka hingetorud väikesed, võib tekkida olukord, kus laps ei saa hingata. Sel juhul on abi jahedatest jookidest ja jäätisest, mis aitavad turset vältida, vajadusel seda alandada. Kui nahk on kokku puutunud mürgise taimemahlaga, tuleb nahk veega puhtaks pesta ning kompressiga jahutada.
Mürgistuskahtluse korral peaks alustuseks välja selgitama taime või marja täpse nimetuse ning hindama võimalikku allaneelatud kogust. Seejärel helistada olukorra hindamiseks ja edasiste tegevusjuhiste saamiseks mürgistusinfoliinile 16662. Kergete sümptomite korral piisab kodus lapse enesetunde jälgimisest umbes 4 tunni jooksul.
Aktiivsüsi võib paljude mürgistuste korral osutuda elupäästvaks vahendiks. Kuna aktiivsöe puhul on tegu ravimiga, mida võib võtta vaid kindlas koguses ja olukorras, tuleb aktiivsöe sissevõtmise eel pidada alati nõu mürgistusinfoliinil kõnesid vastu võtva õde-konsultandiga.
/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)