Nädala mõte: täna ei tahaks põllumees olla ...

Nii, nagu põllumees võitleb tuulekaeraga, peab ta ka ühiskonnas oma positsiooni tõestama. Foto: Arvo Meeks

... sest lõputu närvikõdi pole minu jaoks. Ilm ei soosi ei saagi kasvatamist ega koristamist, meedia silmis oled ahne kasumivõtja, kaaskodanikud vaatavad, kuidas sinust veel viimast välja pigistada.

... sest lõputu närvikõdi pole minu jaoks. Ilm ei soosi ei saagi kasvatamist ega koristamist, meedia silmis oled ahne vinguv kasumivõtja, kaaskodanikud vaatavad, kuidas sinust veel viimast välja pigistada.

Kui varasuvel tegi põud saagile liiga, siis nüüd annab taevataat kõik topelt tagasi, pakkudes igapäevaseid vihmasadusid, mis saagikoristuse ülikeeruliseks teevad ja kuivatuskulud kõrgele ajavad. Saagikus on niikuinii oodatust palju väiksem.

Pealegi kuvatakse meedias sinust pilt, kus kogu toidu hinnatõusust suurima kasumi paned taskusse just sina. Pealkirjad "Miks on toit nii kallis? Põllumehed teenisid väga hästi" või "Teadlane põllumeeste olukorrast: kasumi võtsid välja, kahjumit tahavad ühiskonnaga jagada" loovad pealkirjaajastul põllumajandusele "head" kuvandit küll. Kui omada või osta lugemisõigus ja artiklitesse süveneda, siis ei olegi asi nii mustvalge, aga enamik lugejaist loeb vaid pealkirju. Niisiis maine on taas loodud: põllumehed on ahned, egoistid ja jõukad takkaotsa.

Ent ise maal elades ja nii mõndagi tuttavat põllumeest kõrvalt jälgides ei jää sellist muljet. Pigem ikka vaadatakse, kuidas ots otsaga kokku tulla ning kust üldse uuteks investeeringuteks raha leida.

Siin tuleb muidugi vahet teha suurtel, keskmistel ja väikestel tootjatel. Suurtel pigem lähebki hästi, sest mastaabid on suuremad ja riskid paremini hajutatud. Kuid mõne suurettevõtja kasuminumbrite järgi kõik põllumehed ühe puuga suurteks kasumisaajateks tembeldada on ebaõiglane.

Keskmistel ja väikestel tegijatel on märksa keerulisem toimetada. Kasvõi juba selle pärast, et enamasti ei ole neil suurt maaomandit ning tänase konkurentsi ja hindade juures on keeruline seda ka juurde hankida. Niisiis tuleb toimetada suuremas osas rendimaadel.

Hiljuti vestlesin noore põllumehega, kellega võttis ühendust maaomanik ja pakkus oma maad rendile. Helistajaks oli eakam naisterahvas ning kui jutt rahani jõudis, küsis proua hektari eest 400 eurot rendiraha. Nii olla teadjamad talle soovitanud. Nood vist ei teadnud, et antud piirkonnas naljalt üle 100–200 euro hektari eest ei maksta. Põllumees tänas prouat kõne eest ja loobus pakkumisest.

Ühest küljest võib ju küsijat mõista, sest eks ikka tahaks maksimumi võtta. Aga põllumehel tuleb ühel hetkel reaalsusega tõtt vaadata ning välja selgitada piir, kust maalt sa oma tegevusele peale hakkad maksma.

Pealegi tahab iga inimene tehtud töö eest väärilist tasu saada. Ka põllumees, kel kevadsuvisel hooajal ööl ega päeval vahet pole ning tänu kellele meie kodumaist toitu tarbida saame. Kartulikilo eest euro maksta tundub liiga palju, aga viis eurot suitsupaki eest kulmu kergitama ei pane.