Toimetuse potikartul sai söödud
3. august 2023, 06:08
Maa Elu toimetuse liikmed panid aprillis mõned idudega kartulimugulad potti mulla sisse, et veenduda, kas tõesti saab sõna otseses mõttes potipõllumeeski kartulisaaki.
Riina: peotäis kartuleid
Panin naljakuu viimasel nädalal viieliitrisesse potti mulda köögikappi seisma jäänud kolm mugulat, mis olid jõudnud üsna pikad peenikesed idud külge kasvatada. Kartulid olid poest ostetud ja sordist ei tea ma midagi.
Esialgu vindunud idud hakkasid lõpuks lehti näitama ja juuni alguse öökülmade järel õue viiduna kosusid taimed päris hästi. Õisi see sort ei näidanud ja juuli algul hakkasid pealsed kollakaks tõmbuma. Juuli viimasel nädalal olid pealsed juba kuivanud ja andsid sellega selgelt märku, et aeg saaki koristada.
Kartulisaak oli küll tagasihoidlikum, kui lootsin, aga midagi ikka: viis mugulat olid enam-vähem kanamuna suurused, ülejäänud kümmekond pisikesed. Perele eraldi värske kartuli keetmiseks oli kogus liialt väike, seega rändasid mugulad hautise sisse täienduseks. Maitsesid aga ülihästi.
Järeldus: kui panna potti tundmatu sordi mugulad, on tulemus paras loterii, aga tuju teeb taime arengu jälgimine ikka heaks. Pigem positiivse emotsiooni tekitaja, mitte kindel kõhutäide.
Kadri: kõige kiuste kartulit
Tegin justkui kõike valesti: panin hilja maha, ämbrid oli rumalalt väiksed. Seega olin täiesti kindel, et olen mitu kuud rõdul kasvatanud „palme” – mu kahe kartulitaime lehed olid imeilusad, seega ennustasin, et kogu jõud on läinud neisse.
27. juuli hommikul otsustasin, et lõunaks sööme me kas kana ja kartulit või lihtsalt kana, kui saaki pole. Üllatuslikult andis ‘Laura’ ja üks kollane turult kunagi saadud kartul meile ja kodus suvitavatele lastele mõnusa lõunasöögi. Kindlasti oleksid need veel võinud potis kosuda, pealsed olid ilusad ja kindlasti ei soosinud ämbri suurus kartulite kasvu. Aga lõunasöögiks saime kena portsu, ükski pisike mugul ei jäänud söömata ja maitse oli imehea.
See kevad oli omamoodi – ka rõdul ei soosinud ilm seda, et kartulit vara oleks saanud, nii et kui maalt põllul tuleb juba värsket maaõuna, kaob rõdul jändamise mõte justkui ära. Lastega koos tegutsemiseks ja oma rõdukartuli söömiseks muidugi tore katsetus. Järgmisel aastal paneksin kartulid hoopis kasvukotti. Võib-olla katsetaks hoopis tomtatoga – rõdul ruumi vähe, nii oleks põnev kaks ühes lahendus. Näis!
Teele: tundmatu sinine üllatas
Minu kolm kartulit said kolme pange sisse kasvama pandud 23. aprillil. Kaks neist ‘Gala’ sordist, kolmas on ema poolt katsetamiseks antud sinine kartul, sordi nime ei tea.
Juunis õitsesid kartulid kenasti, ent juuli alguses tõmbasid lehed koledaid plekke täis. Juba jõudsin arvata, et tegu on mingi haigusega, isegi guugeldasin, aga diagnoosi jätsin panemata ning otsustasin loodusel omasoodu toimetada lasta.
Suur oli üllatus 16. juulil esimest ‘Galat’ võttes, sest sel olid kartulid all ja ilusad veel pealekauba! Olin mõttes saagi juba maha kandnud. Noppisin pangest 10 suuremat ja väiksemat kartulit. Kokkuvõttes olid need pigem pisikesed, niisiis otsustasin neil veel kasvada lasta.
28. juulil olid mõlema pange kartulivarred juba kuivanud ja läks kartulivõtuks. Üllatajaks oli too sinine kartul, millel ‘Galaga’ võrreldes poole rohkem mugulaid all ja veel täitsa arvestatava suurusega. ‘Gala’ saagiks jäi seekord taas kümme kartulit, 12 päevaga olid need lihtsalt pisut suuremaks kasvanud.
Ühest pangetaimest pere söönuks poleks saanud, kolmest juba saab. Eksperimendi mõttes kindlasti tore ettevõtmine ja kui oma aialappi ei ole, siis tore ka rõdult see üks õhtusöök suve jooksul saada. Ent isiklikult eelistan edaspidi kartulit siiski põllulapil kasvatada.