/nginx/o/2023/07/31/15491657t1h1002.jpg)
Kaks kolmandikku suvest on läbi, aga tundub, et ta pole nagu alanudki. Tavapäraselt on Eestis just praegusel ajal kõige kuumem aeg, aga isegi Lõuna-Eestis on vette suplema minek praegu paras enesekokkuvõtmine. Ja kuigi vett sajab mõnel pool lahinal, on teisal tõeline põud.
Vaatan maakodus, kuidas veetase tiigis väheneb 20 cm nädalaga ja seenesaaki ei mingit, eelmisel pühapäeval peotäis kukeseeni ja üks väga õnnetu murumunake. Samas soomaalased näitavad täis puravikukorve ja sotsiaalmeedias astutakse üles hiigelsuurte pannile minevate hiidmunadega, Jõgevamaal on Taevaisa aga kellelegi külvanud korvide viisi pisikesi kuuseriisikanupse. Ja isegi esimesed punased kärbseseened on väljas.
Metsaminek on tänavu aga keeruline, sest tavapärast puuke pelutavat kuumust pole tulnud ja neid on varitsemas kõikjal, kus hein niitmata on jäänud. Küllap hea hiireaasta on neid majadele lähemale tarinud. Ja hiiri on tõesti nii palju, et mu muidu loodussõbralikud tuttavad nuputavad viise, kuidas aias oma kapsaid ja kaalikaid päästa. Parim viis olla panna šokolaadikreemist söödaga lõks hiireuru kõrvale ja ämber selle peale. Üle kolmekümne hiire olevat võimalik paari päevaga ära püüda. Sääsed aga on äikesevihmahoogudest sillas, metsa tulnud kondaja võetakse valju pininaga vastu, et äsja tekkinud lompidesse oma järelpõlv kasvama panna.
Aga lilleilu on ses mitte eriti kuumas suves tavatust rohkem. Õied saavad kauem ilutseda. Ja tänavu pääsevad oma õisi näitama ka sellised tegelased, kes muidu suure heina alla mattunud on. Mu maakodu niidul on praegu lutserni ja mesika möll, mesilased nahistavad selle sees. Ja keelikrohi on nii suur kui ei kunagi varem, sekka löövad imeilusat värvi kerakellukad ja kenad roosad jaani-õnneheinad. Viimased on meie kõige kuulsamad ennustamistaimed. See, et hoolimata vihmasajuhoogudest nende kenad korvõisikud lahti suudavad püsida, näitab, et Eesti on edenemas hoolimata majandusinimeste kurbadest ennustustest.
Augustikuus tuleb koll põõsa alla.
Muhu
Kõige naljakamad on praegu linnud. Kuskil võib kohata kasuvanemate poolt paksuks söödetud pruunikirjut käopoega, hõbehaigru suurekssirgunud pojukesel ei tule äikeseiilides lendamine veel nii hästi välja ja nad võivad oma lumivalge inglivälimusega ehmatada kõige ootamatumates kohtades möödakäijaid. Kivilinnudki viskavad lennuhaake, must-lepalind kargleb oma punast sabaalust vilgutades mööda mu aia kive ja kivitäksi pere on ära õppinud kasvuhoone aknast vihmavarju minemise. Piiritajate lennutiirud lähevad aina pöörasemaks ja vahel mulle tõesti tundub, et nad ründavad mind, kui rõdul istun, aga küllap kutsuvad pigem kaasa tuhisema. Ränne on alanud, kurvitsalised võtavad tuure üles rannas, lehelinnud roos.
/nginx/o/2023/07/31/15491658t1h3ebc.jpg)
Lõuna- Eestis on suveõunadega kehvasti, mu martsipanil oli üks õun ja sellegi raputas mururobot alla, õunamekki pole ka enne lauritsapäeva, 10. augustit, loota. Natuke lootust annavad siiski sügisõunad ja ploomid on viljunud valikuliselt. Sarapuude otsas on juba esimesed pähkli väljanägemisega asjandused, aga sees pole veel tuhkagi. Pihlakad ja lodjapuumarjad võtavad juba värvi. Esimesed aroonia ja toominga lehedki on juba punased. Viinamarjad on tänavu suuremate kobarate ja marjadega, küllap kevadise külma poolt äravõetud võrsete arvelt.
Suve keskel on pärast tormi rand värsket adru täis. See ei haise nagu juba seisma jäänud adru ja on põnev valgusest läbikumav roheline mängumaterjal.
Põisadru kasvab olenevalt merevee soolsusest meie vetes kuni poole meetri pikkuseks. Mandri-Eestit ümbritsevates vetes küll vaid kuni 25 cm pikkuseks.
Seepärast on Merineitsi konkurssi parem teha Saaremaa randades, kus parukaks pikemad adru “lehed” ehk tallused kasutada.
Eriti kaunid on adrust soengud siis, kui vetikajuustega merineitsi äsja vetevoogudest kerkinud on. Siis helgivad adru põied merevee läikes kalliskividena.
:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)