Eelarvamusfestival: mahe ei tähenda alati kallimat

Tartumaal Äksis toimus Paide Arvamusfestivali esmakordne sõsarettevõtmine Äksi [eel]arvamusfestival. Paneeldiskussioonides arutleti, kuidas toota toitu jätkusuutlikult, kuidas tarbija tootja paremini üles leiaks ning kuidas tagada tervemat tulevikutoidulauda.

Nii taimetoidu eestkõneleja Maru Metspalu kui ka veisekasvataja Airi Külvet rõhutasid, et igapäevane menüü ei pea ilmtingimata sisaldama kõigil kolmel toidukorral liha. Kvaliteetne liha ongi kallis, klient on ja jääb hinnatundlikuks ning alternatiividega harjumine pikas perspektiivis on paratamatu.

Toidujulgeoleku teemadel diskuteerinud folklorist Reet Hiiemäe juhtis täiendavalt tähelepanu, et rikas toidulaud ei pea ilmtingimata tähendama toidukultuuri globaliseerumisega kaasa minekut, vaid hindavat tagasivaatavat pilku juurte juurde. Sealjuures on oluline ka ümbritsev kontekst – hernepõld võib küll kutsuda nostalgiliselt lapsepõlve meenutades peatuma, kuid tänapäevaste põllutöömasinate jäljed põlluveerel räägivad millestki muust.

Kust siis algab teadlikkus? Ikka kodust. Nii mahetootjad, teadlased kui toidugurmaanid olid ühel nõul, et toitumisharjumisi kujundab ennekõike kasvukeskkond ja ümbritsevad hoiakud – kodus, koolis, lasteaias. Tõrkekohaks saab sageli aga toidupoliitika – nii riiklik, regionaalne kui kogukonnatasandi oma.

Kogukonnatasandil näib takistuseks kujunevat eestlaslik individualism – eelistatakse toimetada üksi, kuigi mõistlikum oleks jõud ja teadmised ühendada. Nii ei ole näiteks paljud ELi toetuste teel rajatud kogukonnaköögid saanud eestvedajate väsimisel sisse oodatud hoogu. Töötavat ei näi ka erinevad lahendused, mille eesmärk on lühike tarneahel ehk kohaliku ja mahetoodangu otse tavatarbijani toimetamine.

Krista Kulderknup Eesti mahemajandusettevõtete katusorganisatsioonist Organic Estonia: „Maal toimuvad küll OTTid (toim: otse tootjalt tarbijale), kuid seal saab kaup kiirelt otsa. Alati ei taha toitu veebist ette tellida. Sooviks spontaanselt minna ja osta otse tootjalt.“

Toiduajaloolane Ülle Jukk lisab samuti, et ka e-platvormid ei näi Eesti kontekstis olevat hea lahendus, kuna kipuvad paari aastaga hääbuma.

Tootja ja tarbija huvi seega kattub, ent kus on siis nõudluse ja pakkumise käärid?

Näib, et koostöös, võrgustumises ja infovahetuses. Et keskkondlik jalajälg oleks võimalikult väike, on vaja head ja mugavat lahendust nii tootjale kui tarbijale. Ja omakorda seda toetavat regionaalset ja riiklikku toidupoliitikat, ilmtingimata mitte rahalises vääringus. Kui riigihangete seadus seisab kohaliku toidu hankimisel tootja ja haridusasutuse vahel, on vaja muudatusi hankekordades. Kui toidutootjate võrgustumine soodustab kohalike iseteeninduslettide teket või e-platvormide hingespüsimist, on oma roll selles ettevõtja kõrval ka kohalikel omavalitsustel, maakondlikel arenduskeskustel ja regionaalset arengut toetavatel LEADER-tegevusrühmadel.

Ants-Hannes Viira Maaelu Teadmuskeskusest: „Järgmine MAKi (toim: maaelu arengukava, 2030–2035) periood võiks seatud eesmärke paremini järgida, et toimuksid suuremad muutused. Muutusi saavad luua aga ainult elujõulised ja targad tootjad, kes jäävad ellu, kui riik neid toetab.“ Köögiviljatoodangu nõudlus Eestis on näiteks sedavõrd suur, et ekspordiks toota ei oleks sisuliselt vajagi. Köögiviljatootja Margus Pau viitab, et kui koolitoidu osas kehtiks põhimõtteline otsus kasutada üle Eesti kohalikku mahetoitu, motiveeriks see paljusidki tootjaid muu hulgas ka eetilistel kaalutlustel mahetootmisele üle minema.

Võrdluseks – kui koolitoidu päevahind kohaliku mahetoidu puhul oleks 1.30, siis mittemahe on vaid 20 senti odavam, mis ei tundu üleru suur kulu puhta ja värske, kodumaistelt põldudelt pärit tervisliku toidu eest.

Mida Äksi [eel]arvamusfestivalilt kaasa sai? Peaasjalikult teadmise, et ükski tootja, ei suur ei väike, pole peamine, kes tarbija välja käidavast summast suurima käibe või kasumi saab. Ka selle, et lisaks mahedale on oluline ka kohalik ja ilmtingimata ei tähenda mahe või kohalik tunduvalt kallimat. Võrdluseks – kui koolitoidu päevahind kohaliku mahetoidu puhul oleks 1.30, siis mittemahe on vaid 20 senti odavam, mis ei tundu ülearu suur kulu puhta ja värske, kodumaistelt põldudelt pärit tervisliku toidu eest.

Kuklasse jäi ka mõte, et kui väiketootja ei jõua toodanguga tarbijani ja tarbija ei leia väiketootjat üles, siis kuidas jaotuvad lahendustes osakaalud. On see rohkem teadlikkuse küsimus või pealehakkamise rida? Või hoopis rolliootus raamistavale ettevõtlust reguleerivale seadusandlusele? Ja kas tulevikukurss lahendustele on rohujuuretasandilt ladvikusse või vastupidi suunatud?

Millest üksikisiku tasandil alustada? Panelistid avaldasid lootust, et ehk koduaia taimede tundmaõppimisest ja kaalika toidulauale tagasi kutsumisest. Viie aasta pärast tahaks Eestis näha vähem taimepimedust ja rohkem teadlikkust piirkondlikust traditsioonilisest toidust. Suurim innovatsioon saaks olla loobuda toidukultuuri globaliseerumisega kujunenud harjumustest ja meenutada talupojatarkust, et herned kasvavad kaunas.

Äksi [eel]arvamusfestival on osa Tartumaa toidusündmuste sarjast Tirin, mis kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 Lõuna-Eesti kogukonnaprogrammi. Sel sügisel saab Äksi [eel]arvamusfestivalist hargnema hakanud mõttearendusi edasi mõelda järgmistel Tirina sarja kuuluvatel koolitustel ja töötubades. Toidutarkusi jagatakse neil nii lastele, professionaalsetele kokkadele kui ka toiduarmastajatele. Septembrist algavad Eesti Põllumajandusmuuseumis taas eakatele suunatud töötoad Saame Kokku leivatares ning oktoobris oodatakse kõiki toiduhuvilisi Kokakooli. Tartu Rakenduslikus Kolledžis on tulekul koolitused nii professionaalsetele toitlustajaile kui ka asjaarmastajaile nii keskkonnasõbraliku toitlustamise kui ka eritoitude kohta. Sibulateel saab alguse toitlustajatele mõeldud veinikoolituste sari ja Tartu Lasteaias Lotte viiakse läbi järjekordsed Meelte Kooli tunnid, mis aitavad lastel köögiviljadega sõbraks saada.