Looduskalender ⟩ Nii väikseid vaarikaid pole metsas näinudki!

Vaarikad. Pilt on illustratiivne. Foto: Lauri Kulpsoo

Volks ja volks hüppab pruunitriibuline rohukonnaisand mu teel. Ajan teda kõssitades tiigi poole. Ja vaevalt saan murutraktori käima lüüa, kui tunnen kuklakarvadega kellegi tulekut. Vaevalt mõne meetri kaugusele maandub pika punase nokaga toonekureisand ja sorteerib niidust: ikka sikutab ta sealt välja mõne rohutirtsu ja noka vahele jääb ka minema kalpsanud suure konna väiksem vend.

Lohutan end mõttega, et ka toonekurelapsed peavad süüa saama ja sel põua-aastal pole laste toitmine kurgedel lihtne, kui toonekurg ägedalt tiibadega vehkides üle mu pea lendab, peaaegu mu juukseid sulgedega riivates. Jõuan veel pea õlgade vahele tõmmata.

Peoleo vihmalaul

Aga päeval on nii vaikne, et kuuled vaid oma kõrvade vererõhutukseid. Aeg-ajalt viskab lehelind mõne silksolgi või viiuldab ritsikas mingit nukrat sügisviisi, aga siis on jälle vaikus.

Siiski. Peoleo kräunatus lõhestab vaikuse: ilmselt on jälle vihma tulemas. Põnev on jälgida, kuidas see kuldmusta sulestikuga ronimisvirtuoos kaseokste kõige peenematest raagudest lehtede vahelt mingeid rohelisi mutukaid sööb. Ja siis tormab sellesse vaikusesse sisse sidisev tihasepoegade kamp. Veel ei ole see rändesalk, vaid toitu manguv lastekari. Heinamaalt leiab siit-sealt hiireviu sulgi. Paljudel lindudel on rüüvahetus käimas.

Taimeilm võtab tasapisi kollaseid toone. Soolikarohu kollased õienööbid ja kanada kuldvitsa kõrge kullatolm, lisaks sekka vägiheinade kõrged küünlad. Maarjaleppade kollased sambad on tänavu pea sama kõrged kui musta vägiheina omad, kogu luhaavarus on täis kukesaba imeilusaid õisi, uduvalge raudrohi suisa igatseb kimbuks saamist.

Jakobipäeval, 25. juulil visatakse liiv heina sisse.

Ja siguri sinised õied on teedeäärt palistamas, mesika valged õiepuhmad on ainsad, mis sel suvel hooga üle pea kasvavad. Ma saan aru põllumeeste murest, sest paikades, kus muidu hein vööni, ei ulatu see praegu üle pahkluu.

Vaarikavabadus

Metsas on valmis saanud vaarikad, aga nägur on nende saak. Tunnistan ausalt, et nii väikeseid marju pole ma elus näinudki. Vaarikad on tänavu väiksemad kui lillakad.

Lillaka marjad on tänavu vaarikatega ühte mõõtu. Foto: Kristel Vilbaste

Ikka tuleb veel keegi murakalt, kolm marja korvis kolisemas, me ei taha uskuda, et marja-aasta on vilets. Seeni aga lihtsalt pole. Ka need, mis vahepeal end välja upitasid, on nüüd kuivanud ja uut lainet lubab ehk vihmasajune aeg täiskuuni.

Herilaste põrgu

Kuumus ajas pargi-nahkhiire nooruki keset päeva välja Foto: Kristel Vilbaste

Kolm aastat on meil herilastest suhteliselt rahu olnud, aga nüüd on kogu triibuliste vägi inimesi ahistamas. Piisas vaid sellest, et proovisin maakodu rõdul melonit süüa, kui kogu ümbritsev herilaste asurkond kohale lendas ja püüdis mu huultelt lugeda, kui magus see tükk parasjagu on. Ja tundub, et see on nüüd mürgimüüjate pidupäev, sest herilastetõrjevahendite letid on tühjad.

Aga pole halba ilma heata – tänavu on vähem sääski ja parmude rünnakud on suhteliselt haruldased. Ja ajutine päikesekuumus ajab majavoodri vahelt välja ka nahkhiire noorukid, põnev on jälgida neid tumedas kasukas nahikuid, kes kidisedes pahandavad, kui inimene neid uudishimulikult uurima läheb.

LASTELE: Pilveelevandid

Lõpuks on taevas ka piisavalt pilvi, äikese eel on nad suured ja kohutavad, aga soojemal hetkel armsad elevandipojad. Selili pilvi vahtides on küllap igaüks meist mänginud seda pilveloomade mängu – otsides pilvedest olendeid. Aga seda võib teha ka paarikesti või kolmekesi. Kes avastab rohkem loomi. Tänapäevane lisandus oleks siis pildistada pilvi, need välja printida, loomakontuurid peale joonistada ja neist näitus teha.