Praktilised nõuanded: looduses liikudes saab looduslikku vett joogikõlblikuks muuta
19. juuli 2023, 07:55
Suvel looduses matkates võib ikka ette tulla, et oleks vaja joogiks või toidutegemiseks tarvitada vett mõnest ojast või allikast. Kuidas aru saada, kas suvalise ettesattunud veekogu vesi on reostunud või mitte, ja kuidas vett siis puhastada?
Keemiainsener ja Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Rein Munter sõnab, et võimalus leida joogikõlblikku vett loodusest, näiteks jõest, ojast, järvest või allikast, muutub väga aktuaalseks matkamisel ja ekstreemsemas ehk n-ö ellujäämise olukorras.
Kas pruunikas vesi on automaatselt joogikõlbmatu?
Kuidas siis aru saada, kas suvalise ettesattunud veekogu vesi on reostunud või mitte? „Lühidalt kokku võttes: ideaalselt joogiks sobival veel puudub maitse ja järelmaitse, tal pole lõhna, vesi on värvitu ja läbipaistev. Seega – kontrollime kõigepealt tundmatu vee neid kolme organoleptilist omadust,” loetleb ta.
Munter selgitas, et kõrvalised lõhnad ja maitsed on seotud looduslike või kunstlike saasteainetega. Vee maitse määravad temas lahustunud ained: NaCl annab veele soolase, MgSO4 mõru, lahustunud happed (humiinhape, fulvohape) ja CO2 aga hapu maitse. „Juhul, kui veel on mädamuna (H2S) lõhn, on vesi reostunud bakteriaalselt,” tõi ta näiteks. Vee maitset mõjutavad lisaks veel pH ja temperatuur.
See ei tähenda, et janu korral sellist värvunud, kuid selget soovett juua ei võiks.
Vee värvus aga näitab looduslike lisandite olemasolu: rauaühendid, humiinained jt. „Kõige värvilisemad on turbarabade ja soostunud metsade pinnaveeallikad. See ei tähenda, et janu korral sellist värvunud, kuid selget soovett juua ei võiks,” lisas ta.
Hägusus on järgmine veele iseloomulik tunnus: vee hägusust võivad põhjustada muda, ränihape, orgaanika, sh mikroorganismid (bakterid). „Hägususse tuleb siiski tõsiselt suhtuda, näiteks võib kaevuvee hägusust põhjustada ka kaevu lekkinud kommunaal- või põllumajanduslik reovesi,” sõnas ta.
Nutikad abivahendid
Kuidas käituda väliolukorras, et mingist tundmatust pinnavee allikast teha joogikõlblikku vett?
Soovitatav on juba enne retkele minekut osta vahendeid vee desinfitseerimiseks: kloori (Ca(OCl)2 tabletid või joodi (KJ) tabletid või joodi (J2) 10%-lised tilgad.
Kui neid pole, on väliolukorras ainus võimalus vältida kolibakterit, düsenteeriat, rotaviirust, algloomi (Girardia, Cryptosporidium) jms vett keetes.
Praegu saab internetist tellida ka nn UV-pliiatsi, mida veeklaasis hoides saab 1 l vett desinfitseerida ca 90 sekundi jooksul. Kasulik oleks apteegist osta ka paras ports aktiivsöe tablette kaasa.
Tundmatu vee puhastamiseks võib Munteri sõnul kasutada filtrina liitrist plastpudelit: lõigata sel põhi ära, keerata pudel tagurpidi, all olevasse korki torgata väike auk ning asetada korgi sisse ka tükk vatti.
Pudel täita järjekorras alt üles: jämedama kruusa kiht, liiva kiht, aktiivsöe või lõkkel valmistatud puusöe kiht. Selline filter kõrvaldab vee värvuse, lõhna, hägu ja maitse, aga mitte baktereid ja viirused. „Viimaste hävitamiseks tuleb siis lisada veele desinfitseeriva aine tablette, kasutada UV-pliiatsit või viimase abivahendina – keeta vett,” sõnas ta.
Eelkirjeldatud protseduur sobib hästi ka suvalise oja vee puhastamiseks. „Kui seda on aga vaja pidevalt teha, on mõistlikum kasutada väiketarbijale mõeldud kombineeritud filtreid, mida müüvad kõik Eesti veefirmad. Need sisaldavad tavalist filtrivat materjali ning aktiivsütt. Viimane annab ka kraanivee kvaliteedile viimase lihvi, eemaldades muu hulgas veest ühisveevärkide kloorijäägid, ravimijäägid, raskmetallid, pestitsiidid. Paraneb ka vee maitse ja lõhn,” andis emeriitprofessor nõu.
Kust saab vee kohta vastuseid?
Kui on vaja olemasoleva veeallika kvaliteeti hinnata täpsemalt, et valida näiteks eramule raua, mangaani, väävelvesiniku jt ebasoovitavate lisandite kõrvaldamiseks sobivat filtersüsteemi, tuleks tellida selleks akrediteeritud asutuselt, Eesti Keskkonnauuringute Keskuselt (KUK) vee täisanalüüs.