KOGEMUS: Need püsililled ja kõrrelised kannatasid edukalt põuda

Idamagun on kuumuse kiuste eriti lopsakas.  Foto: Evely Ustav

Maikuust saati kestnud pikk põud pani paljude kastmisvee nappuses aiaomanike kannatuse proovile. Kuivusest krõbiseva muru kõrval andsid peenras alla ka veenõudlikumad taimed. Saabunud vihmad on olukorda mitmel pool Eestis küll leevendanud, kuid äärmuslikud kliimaolud on üha sagenev nähtus nüüd ja edaspidi. Isegi kui kastmisvesi tuleb veekogust, saab kuivadel suveperioodidel stressivabamalt aeda nautida istutusalale õigeid taimi valides.

Maailmas, kus ekstreemsed kuivaperioodid ja kuumalained on järjest sagenev nähtus, on põuakindlate puittaimede, püsilillede ja kõrreliste kasutamine aiakujunduses ainuke jätkusuutlik lahendus, mille poole praegu järjest enam püüeldakse.

Päike ja tuul

Taimede vastupanuvõimet kuivale mõjutavad peale kasvu­substraadi veel koha tuulisus ning päikesevalguse hulk. Tuule ja intensiivse päikese koosmõju on taimele kõige kurnavam, samas kui väike vari võib päästa ka veenõudlikuma taime närbumast.

Olen kuivadel liivmuldadel ja täispäikselises katsetanud eri püsikute ja kõrreliste kasvatamist ja just sellised kuivad perioodid on hea õppemoment. Jagan kogemusi, millised taimed on sellele põuale siin Eestis kõige paremini vastu pidanud ja millised mitte.

Alustan püsililledest. Üks indikaator, et taim kuivusele paremini vastu peab, on hallikas toon, mis tuleneb tihedalt taime pinda katvatest karvakestest või vahakihist lehe pinnal. Need kaitsevad taime vee liigse aurustumise eest kuival perioodil.

Hallides toonides kuiva taluvad taimed on näiteks lavendlid, ogaputked, mesiohakad, mitmed pujud ja villane nõianõges.

Väga oluline on seegi, kui sügavale kasvupinnasesse on juurestik võimeline kasvama. Siin on edukamad sammasjuurega liigid, nagu näiteks kahkjas siilkübar, lamedalehine ogaputk, kartuusia nelk ja üheksavägine.