Juunikuine põud põhjustab veenappust ka juulis ja augustis

Näiteks Viimsi vald on viimastel aastatel kasvava elanikkonna ja suureneva veekasutuse survel palunud joogiveega aedade kastmist piirata, nii ka sel aastal. Foto: Marianne Loorents

Kuigi juulikuu algus avas vihmadele taevaväravad ja kohati on mõne päevaga sadanud rohkem kui terve eelmise kuu vältel, siis hüdroloogilised protsessid on märksa pikema vinnaga ja palju sellest veeringest on silmale hoopiski nähtamatu.

Põuda mõistetakse erinevatest vaatenurkadest ja üldjuhul läbi sellega kaasneva kahju prisma, on see siis veepuudusest ikalduv viljasaak, kuivale jäänud kaevupõhjad või vee- ja hapnikupuudusest eluvaeseks muutunud veekogud, kirjutab Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja Jana Põldnurk agentuuri blogipostituses.

Käesoleva aasta talv oli sademeterikas ja kevadine suurvesi viimase 10 aasta veerohkemaid, ometi jätsid kuiv mai (sademeid vaid 28% normist) ja juuni (sademeid 40% normist) oma jälje ka meie pinnavete ressursile ning see mõju avaldub veel mõnda aega.

Põua üle kurtsid põllumehed ja lisaks veepuudusele kahjustasid viljasaaki ka juuni alguspäevade öökülmad, mida me pärast jaaniaegset kuumalainet enam vaevalt mäletame.

Alates maikuu teisest poolest olid jõgede veetasemed püsivas languses, kuni juuni lõpuks oli veeseis üle Eesti valdavalt juunikuu pikaajalise keskmise ja miinimumi vahepeal, paljudes hüdromeetria-jaamades isegi pigem lähemal pikaajalisele kuumiinimumile.

Juuni põual võivad olla aga pikemaajalised mõjud: juulis ja augustis sünnivad tõenäoliselt uued kuumiinimumid.

Juuni põual võivad olla aga pikemaajalised mõjud: juulis ja augustis sünnivad tõenäoliselt uued kuumiinimumid. Seda on näha juba näiteks Kirumpää ja Roosisaare vaatlusjaamades, kus hoolimata taimestiku paisutavast mõjust on juuli alguses veetasemed allpool pikaajalist juulikuu miinimumi.

Kui otsida vastust küsimusele, kas pinnaveeressurss langes juunis põua tõttu kriitilisele tasemele, siis võiks vastus olla eitav. Meie hüdroloogiline režiim on oma olemuselt aastaringselt niigi üpris ebaühtlane. Kevadine suurvesi moodustab tugevalt üle poole (2/3) kogu aastasest äravoolust ja ülejäänud kuud peavad leppima selle n-ö piskuga.

Kevadised vooluhulgad jõgedes on kümneid kordi suuremad kui suvised. Samas on meie pinnaveed pidevas suhtluses põhjavee pealmiste kihtidega, mis suvisel madalvee perioodil jõgesid ja järvi toidavad – see on see põhjus, miks suvel jõed ära ei kuiva. Seejärel sügisvihmadega kaasnevale veerohkusele järgneb talvine madalveeperiood, kus sademed oma tahkel kujul jõgesid ei toida, kuid jõed ikkagi ei kuiva ära.

Sademevaesed mai ja juuni ei alandanud meie jõgede veetasemeid kriitiliselt, kuid pinna- ja põhjavete ressursi saadavuse ja taastumise dünaamika toimib aastate mitte päevade lõikes.

Tõsi on, et viimased aastad on olnud pikaajalisest keskmisest veevaesemad ja pindmise põhjavee ressurss ei ole liiga palju toidet saanud. See silmale nähtav osa – allasadav vihm – on jõgede veetasemed nüüd küll valdavalt väiksele tõusule pööranud, kuid tegelik veeressursi taastumine ootab hoopis kevadist suurvett, mis on hüdroloogilise aastaringi kõige olulisem sündmus.

Loe pikemalt Keskkonnaagentuuri blogist.