Looduskalender ⟩ Esimesed kukeseened pugesid välja

Tänu vihmale on esimesed kukeseened nina välja pistnud. Foto: Kristel Vilbaste

Sattusin laulupeo rongkäigu ajal sõitma risti-põiki läbi Eestimaa ja soovitan meie liikluseeskirjadesse lisada veel ühe punkti – roolis olles ei tohi kuulata raadiost laulupeo rongkäigu otseülekannet.

Silmad lähevad kogu aeg märjaks, kui kuuled nende pisikeste rahvarõivastes mutukate lusti suurel peol esimest korda osaleda. See lust ei kao kunagi, hilisemale paduvihmale mõeldes tasub küll ausse tõsta meie rahvarõivaste villased vestid ja -sukad, need on ka märjana soojad.

Sinimustvalge laotus üle väljade

Rongkäigule elas kaasa ka kogu meie põhjamaine loodus. Sinine päikesest küllastunud taevas, sekka musti kõuepilvesid ja üle väljade ulatuv kesalillede ja rukkipeade valge voog. Kõik see kokku köidetud naeratava vikerkaarega, mis laenanud põldudelt ristikheina purpurit ja varesjala lillat, kase leherohelist ja vägiheina kollast, ussikeele tumesinist ja siguri heledat.

Ah, kas oranži tõesti ei ole? Kindlasti on seal viljapõllus imeilus pisike põld-varsapõlv. Otsige ta üles! Mäletate, kuidas vikerkaarevärve meelde jätta? „Peremees ootab kitselt raha, sulane tahab liha“ – punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine, lilla.

Mustikamusi ja maasikamagus

Aga see, et taevataat lõpuks Eestimaale solinal vihma kinkis on ütlemata hea. Kohe kui vihmavee toru rõõmsalt kolisema hakkas, lõi loodus lokkama. Tõsi leherohelisest sai hetkega vanaroheline, nii nagu see heinamaarjapäeval 2. juunil ikka juhtub.

Veel on viimased päevad, mil saunavihtu üldse teha saab, edasi tulevad puude parukatesse kollased salgud. 2. juuli on ka viimastel aastatel aeg, kus linnapärnad õitsevad ja võib murakale minna, aga sel aastal on loodus loksunud tagasi tavarütmi: rabakulda saab ehk kahe nädala pärast.

Samas on rästad teeradu kirjamas juba siniste plärakatega: esimesed mustikad on seal valmis, kus kevadine külm neid jäise käega ei näpistanud. Peo saab täis korjata ka metsmaasikatest, aga tänavu on neid veidi vähem.

Metsmaasikaid on täna vähevõitu, aga suu saab siiski magusaks. Foto: Kristel Vilbaste

Linnulapsedki on suureks saamas

Kõik kohad on nüüd täis natuke totusid linnulapsi, tihaste kollanokkade sidistamine, paksuks söönud linavästrikulapse unine hüüe, ainult kärbsenäpiema tassib pessa järjekordset nokatäit ise rõõmsalt hüüdes: „Hiidsaak!“ Ja väikesed kivitäksipojad käivad mu rõdutoolidel oma nokka ihumas, kuidas muidu sa neid kivikilde välja täksid.

Aga väga armas oli kuulata presidendi pressikonverentsi, kus varblasepere silpsudes tagaplaanil oma juttu ajas. Nii saab see olla vaid väikeses Eesti riigis.

Päritud seenemetsi ei tohi raiuda

Samal ajal ei saa ma aru, kust tulevad need ahnurid, kes juba kõige kaugematesse kukeseenemetsadesse on jõudnud: saagima maha metsakooslust, pärandmaastikku, seenepaika, mida põlvest põlve on pärandatud vanematelt lastele.

Mul on päris hirm, selleaastaste tuulispaskade ees, kust parasjagu leiavad nad endale koridori jooksma. Esimene väike murdjatuul äikese eel puid juba pooleks rebiski. Jah, esimesed kukeseened tulidki nädalavahetuse padukatega, ilusad kollased ja hamba all seenekriuksu tegevad.

Pruun vallutab

Vihmakass peoleo on terve nädala kräununud ja kuigi tundub, et tal võiks nüüd janu täis olla, siis ei kosta seda ilusa ilma vilet. Kägu laseb oma kukkumist aga rahulikult edasi, ju on teistkorda pesitsejaid veel piisavalt. Mitu nädalat peale jaani ta kukub, niipalju on suvi pikem.

Kuldnokkadel tundub olevat õnnestunud pesitsusaasta, kui see pruun lasteaed, punasilmsele murelipuule maandub, on puu nagu tolmuimejaga puhtaks pühitud. Aias on veel põnevat: hilisõhtul ronivad murukamara alt välja seal valge tõugukesena oma tundi oodanud juulipõrnikad ja lendavad kena pruuni mardikana suure põrinaga jalutaja juustesse.

LASTELE: Lainehüpikud

Tuul paneb mere lainetama. Enamasti siis, kui laineharjad on vahused ehk “jänes on merel” on vesi juba nii külm, et lastel on suplema minna külm. Aga väiksema tuulega pakuvad lained palju mängulusti.

Üheskoos on vahva ka mängida üle lainete hüppamise mängu. Pisemad lapsed kaldajoonel, suuremad poole sääreni vees, täiskasvanud võiks põlvini vees proovida.

Ja lugege, millised lained on teistest kõrgemad. Lapsepõlvest mäletan, et Kabli rannas oli suur seitsmes laine, meie suurimal järvel - Peipsi rannas on kõrged järjest kolmas ja neljas.