Looduskalender ⟩ Metsas ja aias on linnupoegade aeg

Rukkirääk. Foto: Karl Adami

Vihmakass ehk peoleo ei petnud. Kui pööriõhtul läks ta veel leili paljalt kõuekõmina peale, siis jaanipäeva eel ja järel sadas lõunas solinal.

Käol ei ole veel ikka odraokas kurgus. Nii nagu viimastel aastatel ikka ja tema kukkumine venibki ehk maakera telje kaldumise tõttu pikenevate sügiste tõttu sügavale juulikuusse?

Ehk siis linnurahval on lootust ka meil veel üks kurn rahulikult üles kasvatada. Siiski, tänavune linnulaul on jäänud järjest tagasihoidlikumaks. Vaid metsvindid ja põõsalinnud laulavad täiest kõrist.

Kollanokkade aeg

Linnupoegade aeg on metsas ja aias. Terve mets ja aed on täis pisikesi siutsuvaid ja manguvaid sulelisi – pojad tulid pesast linavästrikul, sinitihastel ja puukoristajal

Ja vanapoistest rukkirääkude hõiked harakputkesel heinamaal – ehk on veel mõni vaba pruut! Aeda rüüstama tulnud kuldnokalasteaedadest saan ma ühtpidi aru, aga maasikapõllule ja murelile võrke riputades kirun tootearendust: linnuvõrgud peaksid olema suurema silmaga ja punased. Miks hiina töösturid arvavad, et linnud võrku näha ei tohi?

Metsmaasikad ja vesikupud

Niitudel valendab härjasilma lõputu õiemeri ehk natuke juba kuumaehmatuses kokku kuivanud õitega. Madara õrnvalged õied palistavad metsaojade kaldaid, soos punavad soopihla punased õied, jõevoogudes vesikupu kollased nupsud. Kuuskedel on pikad punased noored käbid. Niitudel õitsevad kõrrelised: aasnurmikas, kerahein, harilik aruhein, aas-rebasesaba. Ja tundsite, kuidas lõhnavad jaanitule juures aianurgas naadid ja jõekaldal palderjanid?

Naadilõhn maakodus- Foto: Kristel Vilbaste

Esimesed metsmaasikad valmisid üleöö, aga öökülmad on nende ridu oluliselt hõrendanud. Jälle õitseb juunis augustiõitseja põdrakanep. Lõuna-Eestis on kohati külma poolt ära võetud ka pärnade õied, neid on ainult kõrgel latvades. Mõnel pool on saarepuude all must öökülmunud lehekrõbi.

Liblikatantsud

Verikireslane äiataril. Foto: Kristel Vilbaste

Päevaliblikad on terve ilm täis. Sinitiivad istuvad taimedel kui pisikesed taevasinised õiekesed, leektiivad on kui tulipunased lillekesed. Verikireslase punast ja musta on äiatari lillal õiel. Kuumad metsavaheteed on täis suuri loperdavaid tumepruune haavalumikuid.

Ööliblikadki pole valgepitsilised lendajad, vaid nad on igathelki kirjud. Punased, kuldsed, rohelised, kollased, pruunid. Oma silmaga saab seda näha nii: kinnita valge voodilina teibiga majaseinale ja suuna linale autotuled. Ja sa näed, kui erk ja rõõmus on ööliblikate ööelu.

Lageraielangid on kõrbestunud

Jaanipäeva hommikul käisin matkamas neil aladel, kuhu tulemas Rail Balticu karjäärid. Seal, kust mets juba maha võetud, on punaseks põlenud mustikavarred nagu metsa veresooned pinnast välja turritamas. Aga lisaks karjäärialadele on ju õmbruskonnast lagedaks raiutud vanad mustikamännikud.

Vanad metsamehed ütlevad, et Eesti kombel raiumine on see, kui raiutakse ära vaid see siil metsast, kus mahalangenud puude ladvad kokku jooksevad, mitte sellised kõrbed nagu nüüd, kus saja aasta jooksul ei pruugi alusmetsas midagi peale kase ja põdrakanepi taastuda.

Kuid seda kummalisem on näha sealsamas kõrval „soode taastamist“, kus vanadest teetammidest võetakse kraavitammideks paisukruusa ning üleujutatakse juba 1820. aastal kasvanud mets. Saa siis sellest metsamajandamisest aru.

Muidugi oli jaaniõhtu traditsiooniline. Vihma ei tulnud, aga see-eest kõikvõimas kihulaste vägi, mis pani näo hetkega põlema. Ja ma ikka imestan kannatliku maarahvast, kes, selmet oma maakodudes jaanilõkked peale päikeseloojangut udude putukavabas looris süüdata, selle paaritunnise rünnaku kannatlikult üle elavad.

Aga meil on sääsekindlad riided ja saunast tulles suur rätik, mida üle pea heita. See on nagu iga-aastane kinnitus, et „meie jääme sellele maale elama!“

Aga tänavu oli veel midagi erakordset, kui igal aastal süttivad sotsiaalmeedias peale jaanilõkkeid ka rohelised „jaaniusside“ tulukesed, siis sel aastal võis neid ühekäe sõrmede peal üle lugeda. Otsisin ka isejaaniusse jaanitulepaigas neist põõsaalustest, kus igal aastal, aga täiesti tühi! Kas kuivus peletas nende toidubaasi teod või tegi külm ka neile liiga?

LASTELE: Võidujooks meres

Kuna merevesi on külm, siis tuleb ujumise asemel mängida. Jooksjad on kõhuni vees ja jooksevad üksteise võidu määratud punktini. Selleks võib olla mõni suur kivi või ka üks mängija. Võidujooksu võib korraldada ka teatejooksuna kahe võistkonna vahel, mis lisab lusti veelgi. Kõhuni vees on joosta päris raske, sest vee takistus on suur, seega ei tasu valida liiga pikki vahemaid. Võitjal võistkonnal on preemiaks õigus kaotajaid pritsida.