Nädala mõte: vesi on hinnas

Kõrbenud muru kohtab praegu paljudes Eestimaa paikades. Foto: Teele Üprus

Iga kord, kui näen linnaaedades muruniisuteid, käib südame alt jõnks läbi. Tean paljusid maaperesid, kes loevad igat veetilka, et üldse oleks vett, mida kasutada, sest viimastel suvedel on kaevud kuivale jäänud.

Duši all ei mõnuleta, veega tualetile eelistatakse põuaperioodil kuivkäimlat, äärmuslikumates olukordades pannakse nõudepesuks kauss kraanikaussi, et loputusveega hiljem lillepeenart kasta. Ja kui siis vaadata mõne aia pehmet ja rohelist igapäevaselt kastetud muru, kraabib ikka hinge küll.

Taimi tuleb muidugi kasta, eriti neid, mis vilju annavad, muidu on lisaks janule ka nälg majas. Aga kui tegemist ei ole äsjakülvatud muruga, ei ole maailmalõpp, kui muru ära kõrbeb. Visake linnast välja sõites pilk põldudele, mõelge põllumeestele ja siis mõelge uuesti, kas maja ümber olev murulapp ikka peab roheline olema.

Seda enam, et peaaegu igapäevaselt laekub uutest elamurajoonidest teateid, kuidas kraanist vett ei tule. Asi polegi selles, et vesi otsa saaks, aga kui kõik majapidamised korraga kastma hakkavad ning samal ajal veel pesu pesevad ja duši all käivad, ei jaksa pumbad lihtsalt oma tööd ära teha.

Maamajapidamistes peavad pered aga ise veevarustuse eest hoolt kandma ning päris palju on Eestis veel salvkaevusid, mis paraku viimastel suvedel kuivaks on jäänud. Ah et miks nad siis puurkaevu pole rajanud? On teil aimu, mis puurkaevu rajamine maksab? Mõnes kandis, kus vesi sügavamal, tuleb selle eest välja käia lausa kaheksa Eesti keskmist palka.

Ja isegi kui otsene veepuudus ei kimbuta, siis miks üldse peaks veega laristama, arvestades olukorda, et maailma mõnes paigas on vesi juba kulla hinnaga ja ega tea, mis meilgi siin tulevikus saab.

Läinud nädalal toimunud Pandivere veepäeval tegi väga põneva ettekande Eesti Maaülikooli professor Mait Kriipsalu, kes rääkis, kuidas vett taaskasutada võiks. Ideaalis näeb see välja nii, et inimene kogub kokku oma olmevee, mis tekib kraanikausi ja duši kasutamise järel, puhastab selle ning kasutab uuesti näiteks tualeti loputuskastis või hoopis taimede kastmiseks. Idee ilus ja hea, aga teostusel ees mitmeid takistusi, mida maaülikoolis praegu katsetatakse ja u­uritakse.

Nagu professor Kriipsalu mainis, tuleb sellised süsteemid endale selgeks teha juba siis, kui probleemi veel ei ole, sest pärast on hilja.

Niisiis vaatame tulevikku ja astume juba nüüd samme, et natukenegi oma veetarbimist koomale tõmmata.