Millal on õige aeg saunavihta teha?

Esimesi vihtasid hakatakse valmistama siis, kui kaseleht enam ei kleepu, mis võib juhtuda isegi mai lõpus.  Foto: Rauno Paap

Nii mõnigi on kuulnud vanarahvatarkust, et saunavihtade valmistamise magusaim aeg on vahetult enne või pärast jaanilaupäeva. Vihameistrid teavad aga rääkida, et väärt viha võib endale saada ka muul ajal, jälgida tuleb vaid looduses valitsevaid märke. Viha valmistamisel pole loovusel piire.

Jõe puhketalu peremees Rauno Paap on vihtasid teinud juba pool oma elust ehk üle 15 aasta. „Kõige raskem on vihtade juures teadmine, et samal ajal kui sina metsas parme söödad või kuuri all oksi köidad, naudib suur osa inimesi hoopis suverõõme,” rääkis ta muheledes.

Paabu hinnangul on raske välja tuua ühte kindlat ja parimat aega saunaviha valmistamiseks. Esimesi vihtasid hakatakse tema sõnul valmistama siis, kui kaseleht enam ei kleepu, mis võib juhtuda isegi mai lõpus. „Selline viht on mõnus saunas kohe kasutamiseks teha, pikemaks säilitamiseks see ei sobi, sest noor leht kuivab väga kokku,” ütles ta.

Palju räägitakse tema ütlust mööda ka sellest, et parim aeg vihta valmistada on jaanide paiku. Suures pildis võib see nii olla, aga hea ajavahemik on tema hinnangul tunduvalt pikem. „Sel aastal alustasin vihategu juba juuni alguses, kuna pika kuivaperioodi tõttu võib juhtuda, et enne kui vihaokste tipmised noored lehed valmis saavad, teevad kuivus ja kahjurid juba alumistele lehtedele üks-null,” rääkis ta.

Mullu ootas Paap jaanipäevani ning siis selgus, et ilusat oksa oli juba väga raske leida. „Aastad pole vennad ja teinekord kannatab väga ilusaid vihtasid teha ka augusti esimesel poolel. Vihtade puhul kehtib üldiselt see, et varasem viht on aromaatsem, aga hilisem on tugevam ja vastupidavam,” ütles ta.

Piire pole

Millest täpsemalt vihta valmistada, tuleb lasta oma fantaasial lennata. Tavapärast kasevitsa võib Paabu sõnul vürtsitada ka mõne väeka taimega, nagu näiteks vesimünt, kummel, nõges, naistepuna, sõnajalg või õitsev pärnaoks. „Ise eelistan vesimünti, kuna see täidab terve leiliruumi mõnusa mündilõhnaga,” tähendas ta.

Mooska talu perenaine Eda Veeroja rääkis, et kui teha vihta kohe kasutamiseks, pole loovusel piire. „Minu isa soovitas minna metsaserva või aasa­le istuma ning vaadata, millised taimed sulle viipavad või naeratavad. Justnimelt need taimed tasubki sauna­viha jaoks kokku korjata,” selgitas ta.

Mooska talu perenaine Eda Veer­oja rääkis, et kui teha vihta kohe kasutamiseks, pole loovusel piire.  Foto: Arvo Meeks

Veeroja lemmik on sarapuuviht. „See on pehme, seda saab valmistada suhteliselt vara suvel ja ka sügisel, kui sarapuu leht on juba kollane,” jagas ta kogemusi.

Emotsiooni- või lõhnavihtadest meeldib Veerojale kõige enam mustsõstrakasvudest tehtud viht. „Väga hea kombo on näiteks mustsõstrakasvud koos kirsilehtedega. Vesivõsusid on nii ehk naa vaja aias taltsutada, need võiksid suve teises pooles jõuda värskete vihtade sisse,” pakkus ta.

Lõhmuse talu peremees Enn Lõhmus on saunavihtasid valmistanud alates 12. eluaastast. Tema vaieldamatu lemmik on kaseviht, kuigi proovinud on ta enamikku lehtpuudest valmistatud vihtasid. „Eks see ole maitse asi, aga minu jaoks on kõik ülejäänud nagu märja kaltsuga peksmine. Hästi tehtud kaseviht on ikka üle kõige,” rääkis ta. Lõhmuse hinnangul saab parima viha kahe jaani ehk Eesti ja Vene jaani vahel.

Ka algaja saab hakkama

Paabu sõnul ei ole saunaviha meisterdamine ka algajale ülemäära raske. „Mina jaotaksin vihategemise kolme etappi: okste valimine ja kogumine, vihaokste köitmine ning kolmandaks säilitamine,” ütles ta.

Sageli kiputakse tema jutu järgi arvama, et köitmine on kõige tähtsam ja raskem osa, tegelikult on tähtsad kõik kolm etappi. Esmalt tuleb panna selga pikad riided, sest see aitab välja kannatada kõiksugu ringi lendavad näljased. Seejärel tuleb otsida mõni noorendik, kus leidub kaske. „Olen aastate jooksul märganud, et kõige ilusamad arukase oksad leiab liivaselt pinnaselt, noorte mändide vahelt. Seal on lehed üldiselt tumerohelised, ühtlaselt arenenud ja kahjuritest puutumata,” rääkis ta.

Ühte vihta kuulub keskmiselt vastavalt okstele ja vihtleja soovile 20–30 oksa. Korjatud oksad soovitab Paap köita kodus, eemal verejanulistest putukatest. Köitmine vajab tema sõnul harjutamist – põhiliselt tuleks jälgida, et vihta kokku sättides jääksid ladvaoksad ühele joonele. Okste alumised otsad saab hiljem oksakääridega ühtlaseks lõigata. Sõlme teeb igaüks sellise, nagu soovib.

Ka jõululaupäeval saab nautida vihast tulevat suvearoomi

Kui on soov vihtasid kuivatada, siis tuleks seda teha kohas, mis on pime, aga kus käib kerge tuul läbi. Paari päeva tagant võib vihtasid liigutada, et ka sisemised küljed saaksid paremini kuivada. „Olenevalt kohast ja ilmast kuivab viht nädal kuni kaks,” ütles ta.

Seejärel tuleks vihad panna pappkasti või mõnda kuiva, aga pimedasse paika: sahvrisse või keldriruumi, mis ei ole niiske. Õigesti kuivatatud viht seisab pappkastis rohelisena kaks aastat.

Vihtasid võib Paabu sõnul sügavkülmutada, sellisel juhul tuleb värske viht kohe toidukilesse või mõnda muusse pakendisse mässida ja sügavkülma panna. „Jõululaupäeval sügavkülmast võetud viht loob jõulusauna tõeliselt suvise aroomi,” ütles ta.

Sügavkülmutatud viht tuleb enne kasutamist aeglaselt üles sulatada ning mitte kohe kuuma vette visata. „Üldse on värske viha puhul kõige parem see, kui paned viha jahedasse ämbrisse ning tõstad ämbri sauna kütmise alguses lavale. Siis saab ämbris olev vesi soojeneda järk-järgult koos saunaga,” ütles ta.

Kuiv viht käib aga kuuma vette. „Üks hea nipp on ämbrist võetud viha asetamine momendiks kerisele. See lööb leiliruumi tugeva kaselõhna ning muudab lehed pehmeks. Õigesti ettevalmistatud viht jätab saunaruumi lahtistest lehtedest üsna puhtaks,” rääkis ta.

Vihtlemise mõttes eelistab Mooska talu perenaine Eda Veeroja kuivatatud vihta külmutatud vihale. „Sügavkülmutatud vihad on minu jaoks pigem emotsioonivihad, et kui paned sinna sisse näiteks sirelit või mõnda muud hästi lõhnavat oksa, siis see annab erilise emotsiooni,” ütles ta. Vihtlemiseks on sügavkülmutatud viht tema hinnangul üpris habras ja läheb kiirelt pehmeks ja vedelaks. „Massaaži mõttes sellega väga tõhusalt vihelda ei saa,” ütles ta.

Veeroja arvates on oluline meeles pidada, et vihta ei ole mõistlik saunas käest kätte anda. Kui üks vihtleja lõpetab, tuleks viht kindlasti puhtaks pesta ja energeetiliselt puhastada. „Viht kannab meie surnud naharakke, DNA-d ja energiat edasi. Inimesed tihti ei taipa, et see on tarvis ära pesta,” ütles ta.

Lõhmuse talu peremees Enn Lõhmus eelistab sügavkülmutatud vihtasid kuivatatud vihtadele ennekõike seepärast, et nende säilitamine ja hoiustamine võtab vähem ruumi. „Kui vihad kile seest sügavkülmast välja võtan, siis üles sulades on mul ilusa kujuga viht, kus kõik lõhnad ja omadused on säilinud,” rääkis ta.