ILM ⟩ Põuast sündis külmarekord

Tänavu mais ja juunis esines krõbedaid öökülmasid. Foto: Elmo Riig

Suve algus näitas, et vaatamata kliima soojenemisele võib tulla uusi rekordeid külmema ilma poole pealt. Jutt on juunikuu absoluutsest külmarekordist, mis mõõdeti mõnes Kesk-Eesti vaatlusjaamas ööl vastu 2. juunit. Raplamaal Kuusikul oli õhus külma 3,3 kraadi, mis jääb vaid kahe kraadikümnendikuga alla Eesti absoluutsele rekordile – Pakril 1. juunil 1916. aastal.

Külmarekord mere ä­äres on natuke iseäralik, aga ajaloolistest ilmaandmetest nähtub, et tol ammusel aastal järgnesid pehmepoolsele, kuid pikale talvele päris vilud ilmad kuni mai lõpuni.

Võibolla ei olnud Soome lahe rannikule kuhjunud merejää jõudnud veel lõplikult sulada ning aitas muudel öökülmaks soodsatel tingimustel jahtumisele kaasa.

Nõrgemaid öökülmi jätkus sel suvel veel enam kui nädalaks pärast rekordkülma. Kuiv õhk oli nendes sündmustes osaline.

Nagu suurem osa hiliskevadestki, püsis meil juuni alguses peaaegu pilvitu, kuid jaheda õhuga kõrgrõhkkond. Külmarekordile eelnes poolpilves päev, mil õhutemperatuur tõusis vaid 13–14 kraadini, päevane suhteline õhuniiskus 40 protsendi ringis – Eesti kliimas kaunis vähe.

Tavaliselt on pärast selget ööd maas kaste, mis tekib siis, kui õhutemperatuur jahtudes jõuab nn kastepunktini ehk suhteline õhuniiskus 100 protsendini – jahedamasse õhku „mahub” vähem veeauru kui soojemasse. Veeauru kondenseerumisel eraldub soojust, takistades edasist jahtumist, nii võib piisav õhuniiskus öökülma ära hoida või vähemalt nõrgendab seda.

Kui aga kuiva õhu tõttu jääb kastepunkt alla nullkraadi, käib öine jahtumine kiiremini. Kui lõpuks õhutemperatuur siiski kastepunktini langeb, on hommikuks hall maas.

Drastilised temperatuurikõikumised öö ja päeva vaheldumisel on tavalised seal, kus on väga kuiv. Kõrbevööndis võib päevane suhteline õhuniiskus ajuti olla isegi alla 10 protsendi, kusjuures ööd on aastaringselt meie suveöödest palju pikemad. Nii juhtub sageli, et enne päevast päikeseleitsakut saabub hommik mõne külmakraadiga. Kuivus tõstab ka päevakuumust, sest maapinnas ei ole vett, mis aurustudes õhku jahutaks.

Jahedaid ja kuivi, rohkete öökülmadega suvesid on meil ette tulnud varemgi. Paljud mäletavad 1992. aastat, mis peale Eesti krooni tuleku ning taasiseseisvunud riigi esimeste riigikogu- ja presidendivalimiste läks ajalukku eriskummalise ilmaga suvel ja sügisel.

Mai oli kuivapoolne, aga mitte äärmuslik, kuid juunis sadas Eesti keskmisena vaid 17 millimeetrit, mida on alla veerandi normist. Ka siis kimbutasid hilised öökülmad, viimane kord lausa jaanipäeva paiku. Edasi jätkus kuiv ja üldiselt mitte kuum suvi, kuid tolle aasta 11. august läks ajalukku siiani püsiva absoluutse kuumarekordiga: Võrus mõõdeti 35,6 kraadi sooja. Selle tõi lühike sooja õhu sissetung saabuva madalrõhkkonna eel, järgnesid äikesevihm ja järsk jahenemine. Mõnusalt soojad ilmad püsisid pea septembri lõpuni, aga siis tuli järsk pööre: oktoobri teise kolmandiku alguseks oli esimene paks lumi maas.

Selle suve kohta on veel vara öelda, milliseks ta tervikuna kujuneb, aga „huvitav” algus on tehtud.