Järvamaal õunu ja kartuleid kasvatava Rebase talu perenaise Piia Tiigemäe sõnul tegelevad õunapuud praegu n-ö ellujäämisega. Kui kuivus jätkub, lasevad puud oma viljad maha. Ja mida rohkem vilju okste küljes, seda keerulisem on puul.
Viljapuid peaks praegu harvendama, et üldse saagilootust oleks
See kevad on viljapuude kasvatajatele olnud raske. Rebase talus süüdati mais ja juunis öökülmade ajal õunapuude vahel pakkusid, et õhk liiguks ja oleks suitsukate. Veel juuni alguses pritsis pererahvas puid hilisõhtul veega, et õisi ja külmakartlikke viljaalgeid miinuskraadide eest kaitsta. Tiigemäe sõnul ei aidanud see kindlasti kõiki õunapuid ja osa saagist läkski öökülmade nahka. „Aga praegu tundub, et midagi ikka jäi külge ka,” sõnas ta.
Nüüd tuleb aga nii koduaias kui tootjal rinda pista kuivusega. Tiigemäe sõnul oleks lähinädalatel vihma hädasti tarvis, et valmiva hakkavad ubinad kuivuse tõttu puu otsast lihtsalt alla ei kukuks. Eriti ohus on tema sõnul madalakasvulised õunapuud. „Uue aja moodsad madalakasvulised puud tahavad kastmist, muidu võib saak või isegi puud hävida, sest neil puudel on pinnapealne juurestik,” selgitas ta ja lisas, et kui tegu on koduaias asuva vanema õunapuuga, millel on tugev sügav juurestik, peab see ka keerulistes tingimustes kauem vastu.
Kui palju kasta?
Kuidas aga õunapuid kasta? Pigem tuleks neid kasta harvemini, aga siis väga korralikult. „Kui kastad vähe ja tihti, niiskub muld pinnapealselt. Taim moodustab oma lisajuured mulla pealmisesse kihti ja taim jääb nõrgaks, sest tal on pinnapealne juurestik,” põhjendas ta.
Korraga palju kastes läheb vesi mullas sügavamale ja juured ronivad ka allapoole, et niiskust saada. See soodustab korraliku sügava juurestiku teket.
Kui palju vett üks puu vajaks? Vee kogus oleneb Tiigemäe sõnul puu suurusest, aga korra nädalas vajaks täiskasvanud puu minimaalselt kümme ämbrit vett. „Alla selle pole mõtet mängima hakatagi,” lisas ta.
Rebase talus kastetakse jõudumööda, kogu istandikku kasta ei jõuaks. „Õnneks ei ole meil madalakasvulisi õunapuid ja seepärast olukord veel väga kriitiline ei ole.”
Kui kevadel on istutatud noori õunapuid ja nendel hakkavad lehed kollaseks või pruuniks minema, on korralik kastmine vajalik, lisaks võiks Tiigemäe sõnul nendele puudele panna päikesepoolsesse külge mingi päikesevarju.
Harvendamine on vajalik
Seda, kas ja millist õunasaaki sel aastal üldse loota on, Piia Tiigemäe sõnul veel ennustada ei saa. „Praegu on toimumata veel juunivarisemine. Õunapuud õitsesid, osa õitest tolmlesid, teised mitte. Need viljaalged, mis on viljastamata, kukuvad juunikuu jooksul alla. Siis on täpsemalt näha, mis puule külge jääb. Viljastamata viljaalged on teistega võrreldes lahtised – sõrmega kergelt lükates tulevad need lihtsalt ära,“ kirjeldas ta.
Tiigemäe sõnul peaks aga õunu, pirne ja ploome n-ö harvendama, kui neil juba ilusamad viljahakatised küljes. Kobarasse võiks viie või rohkema õuna asemel jätta 2–3 õuna, siis on puul koormus väiksem ja ta jõuab õunad ka suureks kasvatada.
Populaarne nipp hoopis kahjustab õunapuid
Rebase talu perenaise Piia Tiigemäe sõnul on praegu õige aeg teha lehetäiseiret ja neid tõrjuda. Kui lehetäisid ka silmaga näha pole, on näiteks sipelgate aktiivne toimetamine puu juures märgiks, et puul võivad olla lehetäid ehk sipelgate lüpsilehmad. „Lehetäi ei tapa puud, aga kurnab seda, pärsib noorte võrsete kasvu ja nende külge ei tule järgmisel aastal soovitud õiepungi,” selgitas ta.
Tiigemäe soovitab koduaias neid tõrjuda ikkagi keskkonnasäästlikke ja mahedaid vahendeid kasutades: näiteks rohelise seebiga pritsida või surveveega maha uhtuda. „Ega lehetäi kohe tagasi ei roni,” sõnas ta.
Mida ta aga aiapidajate seas levinud meetoditest kindlasti ei soovita, on õunapuude pritsimine Coca-Colaga. „See on väga popp, aga mina seda ei soovitaks. Suhkrulahus moodustab lehtedele kleepja siirupikihi, mis ei lase puul normaalselt hingata. Nii et suhkrusiirupit, eriti veel põuasel ajal puule lisastressi tekitajaks pole küll mõtet panna,” märkis ta.
Lehetäisid saab tõrjuda ka taimsete leotistega. Nendega tõrjumise ja teiste levinumate kahjurite kohta on perenaine kirjutanud täpsemalt Rebase talu kodulehel.