Looduskalender ⟩ Aed on täis lõhnalaule ja esimesi maasikaid
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
12. juuni 2023, 12:40
Öökülmased hommikud on aiapidajate unerütmi täiesti segi keeranud. Tahes-tahtmata ärkad veidi enne päikesetõusu juba kella nelja ajal.
Kui lõpuks kontrollkäigult tulles uuesti uinud ja unenohisedes uuesti ärkad, on see maakumeruse tagant väljahüppaja juba leegitseva kuuma pallina üle puude hüpanud ja ilma nii soojaks kütnud, et kasvuhoone lehvitab automaatselt aknaid.
Päris põnev on siis uurida, kas öist külma on talletunud ka murupinda ja kas palja jalaga peale astudes tormad sandaalide järgi. Ei, maapind on soe kui vaip, aga sellele vaibale astudes tasuks jalanõud jalas hoida. Isegi robotniidetud lillemurul on oma õied lahti teinud valge ristik ja kuldkollane humallutsern.
Viimane on nii kauni ladinakeelse nimega, et kõlab kui laul – medi-cago-lupu-lina. Aga selles laulus on ka mesilaste suminat, kes hommikustest õitest nektarit koguvad. Varsti muutub maapind nii kuumaks, et nad peavad kolima vaarikapõõsasse, mis õite avanemise järel mesimummide kontsertpaigaks on saanud.
Lõhnapidu aias
Aed on täis ka lõhnalaule: ebajasmiini maasikmagusa õie lõhn viib meeled armastuse radadele. Olgu öeldud, et ju mu aed mind armastab, sest kõrvits oli läbinud edukalt külmakadalipu ja teda üle maasikapeenra lipates vaatama minnes kinkis loodus mulle esimesed aedmaasikad. Aga lõhnaandjaid on aias teisigi: lodjapuu on tänavu kuhjaga õisi täis nagu vahukooretort. Näis, kas sügisel kalina siis ka punab ukrainlaste võidu auks.
Jaaniaeg algamas
Igal juhul võtavad heinamaad juba jaanipäevast tooni. Koduheinamaad või teise nimega lillemurud on täis karikakraid, margareetasid, kellukaid, kurekellasid ja ussikeeli.
Ussi keeli on nüüd ka rohus, sest on aeg, kus rästikud väga vilkad. Nemadki on päikesesõltlased.
Aga päevasoe ja öökülm panevad jõeluhad hommikus aurama. Seda udupehmet udu on mets-harakputkede väljade kohal nõiduslikult tantsimas. Ja ööbikud ei vaiki ikka ka päeval ja käod öösel. Linnumehed räägivad erakordsest käoaastast, aga ka vainukägu, seda idapoolset asukat, on tavalisest rohkem.
Looduskalendri mees Gennadi Skromnov ütleb, et nõmmemännikud on täis öösorrisorinat ja pohlaõisi – tundub, et marjule tuleb minna tänavu tõesti põhja poole.
Veebitibud koorunud
Looduskalendri abil tasub nüüd puude latvadesse piiluda. Konnakotka pesas on üks poeg koorunud, teine on juba nädal ikka muna ja munaks ta vist jääbki, tänu sellele linnupojatragöödiat me tänavu ei näe.
Must-toonekurgede pesas on aga neli poega koorunud, viimase pojukese vahe esimesest 4 päeva, seetõttu on neil ka praegu tuntav kasvuvahe.
Vaibla linnujaam on maratonivõitja
Eelmise nädala lõpus toimus Tartus ja mujal Eestis Loodusfestival. Inimesed said tutvuda 220aastaseks saava Tartu Ülikooli Botaanikaaiaga, käia paljudel õppekäikudel, laulda koos lindudega Linnujämmil, viimasest võttis sädinaga osa ka Lodjakoja kuuri lae alla pesa teinud rahvuslind.
Ja muidugi toimus 24-tunni jooksul loodusvaatluste maraton, seekord jõudis ta ka üle riigipiiri Lätisse. Järgmisel aastal ongi plaan jõuda selle meie uue kaubamärgiga kultuuripealinna tegemistes ka mujale Euroopasse.
Veel laekuvate andmete põhjal on näha, et meie kõige aktiivsem loodusvaatluste paik on Vaibla linnujaam ja kõige enam nähtud taim külmamailane ja kõige häälekam lind teist korda pesitsemist alustav metsvint.
LASTELE: Vesikupust sõbrakee
Vesikuppude õitseaeg on käes. Vanasti olevat jõeäärsetel lastel olnud kombeks nendest endale sõbrakeed teha. Tuleb tuua kuivama kippuvast veest suuremate laste abiga kollase vesikupu lehe- või viljavars. Sellest paras kaela ümber ulatuv jupike lõigata ja siis tasakesi seda pooleks harutama hakata – ikka nii, et vart pikkupidi kaheks tõmmates jääks üks poolesentimeetrine sisu tükike ühe varrekooreahela külge ja siis jälle teisele poole jne. Kuni kaks sarnast ilusat lülilist keed valmis: üks endale, teine sõbrale.