Käisin nädalavahetusel oma lapsepõlve mängumaadel Nigula raba külje all. Aeg-ajalt sõidan Nigulasse juba sellepärast, et see on ainsam koht, kus ma elus 25 aastat tagasi hunti olen näinud. Ja kui nüüd inimesed kõnelevad hundikohtamistest suisa linnas ja taluõuedes, siis olen kade.
Aga selgub, et olen õige hetke jälle maha maganud, vend Enn, kes reedel karjamaid majale lähemale traaditas, sest põud oli võtnud loomadel mujal suupoolise, oli just pool tundi varem üht sagriskarvalist hunti keset karjamaad aplalt lambaid piilumas näinud.
Kangekaelselt läksin istuma sinna Nigula raba esimesse torni, kus veerandsada aastat tagasi mu hundiõnn naeratas. Aga vaid kauge kägu, rahepilve eest põgenevad lumivalged luiged ja eemal läti turistide peale pahandav punajalg-tildri kisa.
Sipelgad rahulikult madalamates paikades, tulemas on kuiv suvi
Päris kummaline istumine oli seal raba kohal, kust suur must pilv üle purjetas ja siis hooga jääkülmi pärle pähe puistama hakkas, veidi aega passisin kliriseva torni vahelagede vahel, aga kui mööda libedat laudteed kodu poole uisutama hakkasin, kerkis puude tagant nii tuliselt värviline vikerkaar, millist ma varem näinud pole. Rahepilve vikerkaar.
Aga nädalavahetusel oli lisaks rahepilvedele ja selle serva kõuekärgatustele õhus ka selle aasta kõige madalam täiskuu, taevas, mis veel öösel kell kolm oli helkivatest ööpilvedest nii hele, et mine või õue raamatut lugema. Selles "pimeduses" lasi kägu oma kukku ja ööbik oma laksu, roolinnu ragistamine tikkus undki segama. Roheliste konnade laulu jätkub nüüd juuli lõpuni. Ja maa on kohati jälle põhjani märg.
Aga ses rahepilvealuses mustakarva rabas oli ka ilu. Järveäärsed sookailud olid juba ära õitsemas, aga päev hiljem nägin rannamännikutes veel täisõites sookailupuhmaid – neid meie kodumaiseid rododendroneid, mis oma aroomiga inimesi hulluma või pead valutama panevad.
Ka kodumaised kallad – soovõhad on oma neitsilikult valgete õitega sookraavides. Õitseb jõhvikas ja sinikas ja murakaski veel. Kohati on külm neil kallal käinud, aga puudevahelistes paikades ehk mammusid saab.
Selle nädala suurimad üllatajad olid minu jaoks tedred – kui tedremulinat kuulsin, ei tahtnud kõrvu uskuda. Tedremäng juunikuus?! Aga küllap on ebaõnnestunud pesitsemine neid uuesti mängima ajanud.
Vend Enn ütleb, et tetresid on viimastel aastatel väga väheks jäänud, seda siis pärapõrgutesse tunginud metsaraiete ja väikekiskjate vohamise tõttu.
Esimest korda ei kuule ma kodumail enam rukkirääku. Ainult toonekureisand klõbistab aplalt nokka ja tuleb järjekordse linnu- või jänesepojaga. Mõnel pool on kurepojad koorunud.
Aga loodus läheb jaanipäevakarva, heinamaadel on suured kollased tulikaväljad ja oblika punalaigud, pead on tõstnud nii kollane rakvere raibe kui valge mets-harakputk. Käpalised külmetavad tänavu öökülmadega krõnksu, aga peiduskohtades on kuldseid kingi näha. Lodjapuu valged õiesõled külmast ei hooli, aga sellenädalane külm käis jälle ka tammede ja kartulite kallal.
Külmataat viib igavese külma maale kõik need taimed, mida Euroopa aednikud meile vahepealsete soojemate aegade jooksul on läkitanud. Nutame ja istutame uued.
„Alguses korjavad lapsed endile palju võililli. Siis istuvad kõik maha ja ootavad: üks mängijaist loeb teatud arvuni, on muidugi kokkulepe. Ning seni ajaga peavad teised kette punuma. Kes selle aja jooksul kõige pikema saab, on võitja, ning teised peavad kõik omad ketid temale andma. Kette tehakse nii: võetakse õis varre otsast ära ja pannakse varre peenem ots jämedama sisse, järgmine sellest sõõrist läbi ja jälle otsad kokku.“
Narva, 1935
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)