Looduskalender ⟩ Kevadine ilm on täitsa hukas
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
29. mai 2023, 11:13
No on aga ilm! Vanem rahvas omavahel juba kõneleb: “Ei sellist hullu aastat pole küll varem olnud. Ilm on ikka täitsa hukas!”
Ja neid sõnu lausudes krigiseb hambavahe teetolmust. Tuulgi ei toonud möödunud nädalal vihmasabinaid, maa on kuiv kui krõbi.
Aga tuul viis ootamatult minema sääsed, ilmselt sellepärast nad enne nii verejanulised olidki, et aimasid oma hukku. Putuka-aasta on tõesti saanud hoogsa alguse: suvistel ei õnnestunud teha kasevihta, mille lehti kellegi himur suu polnud ära augustanud. Vaksiku röövikud tulid meil vihaga kaasa ka sauna ja rohelised vorstikesid mõõtsid vaksates saunakibu ümbermõõtu, kuni halastav saunaline nad õue viis. Lindudele toiduks.
Looris puud ja rohelised näpud
Aga neid ussivorstikesi on tänavu lindude toidulaud otsani täis: noored lehed on mitmetel puudel sootumaks ära söödud, toomingad juba hallides võrgendikoi loorides. Sel aastal peaks olema võimalik leida „vainuköisi“ ehk üheskoos edasi liikuvaid hallasääse vastsete rongkäike. Vanarahvas uskus, et kui sellisesse „ussiköide“ näpp pista, saab käsi võluväe.
Laukaserval ja jõekäärus pumpavad oma tiibu täis aga kõikvõimalikud kiilid, kes siis krabistades ringi lendavad. Rohelised konnad laulavad praegu, põsed punnis, valjult krooksudes ja nilpsavad tiigipinnalt mõne lendaja. Ühepäevikute undav suurlend on neil päevil tulemas, siis võib kurgid õue istutada.
Piibelehe peiar ajab lehepilli
Taimeelus on ikka veel kahenädalane vahe Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel. Lõunas on põllud võilille udupäid täis, mere ääres aga on alles kuldkollane täisõitseng. Nii põhjas kui lõunas alustasid männid tolmlemist ja nüüd on kollase kihiga tiigipinnad, aialaud ja taimelehedki.
Sel nädalal puhkesid sirelid ja maikellukesed, praegu ongi lõhnahurma aeg. Kuigi aiapidajate suurim soov on praegu enamik õitsejaid maadligi suruda, kasutades selleks niidukeid ja trimmereid, siis väljaspool kultuuri käib rõõmus õitsemine. Metsülased, hiirekõrvad, jürililled, käbiheinad, kassirattad, tarnad, külmamailased ja lõputu rida värvikirevust. Ja ka maitsekirevust, karulaugu valgete õite mõrkjas küüslaugumaitse ja kuusevõrsete maitsma kutsuv hapu.
Laula koos lindudega
Kirevust on ka loodusesõbra kõrvus. Aga igal aastal armun ma ikka ja jälle käosulase meloodiatesse: need on kaunimad kui mistahes eurolaulud ja inimeste uued laulud. Ja kõrgeimad punktid ka karmiinleevikesele, kuigi tööstressis rahvas leiab tema laulust sõnumi: „Idioot! Idioot! Idioot!“
Linnataevas sai aga sel nädalal korralikud piirid – õhk on täis siia-sinna sähvivaid piiritavaid piiritajaid. Passisid peale kuldnokapesakastide tühjenemist ja pisikesed pruunid kuldnokapojud läksidki tugevasse tuulde. Käod kukuvad nüüd ka öösiti, on kiire… Igas põõsas on kellegi pesa.
Mõnus kiirete õhuvoolude aeg näitab kõrgel liuglemas päevasel ajal kõiksugu huvitavaid kulle, aga põldude kohal tallavad tuult tuuletallajad ja välja-loorkullid.
LASTELE: Sauna taga tiigi ääres...
Küllap on väikeste põngerjate kõige põnevam kevadmäng see, kui saab kaasa kahmata mõne heledamat sorti nõu ja minna konnapoegi püüdma. Konnapoegi peaks uudistamiseks püüdma just anumaga, et mitte neile viga teha. Mida väiksem purk, seda keerulisem, aga mängulisem. Mida sest konnapojapüüdmisest õppida? Seda, et loodus on mitmekesine, praegu leiab veest peamiselt rohu-, raba- ja hariliku kärnkonna kulleseid. Ja seda, et reostunud veest konnapoegi ei püüa.