Ajame jälgi: kui keeruline on leida salapärast lendoravat

Lendoravat naljalt oma silmaga ei näe, selleks peab teadma, kust teda otsida, ja pikalt ootama. Foto: Tõnu Laasi

Lendorav on müstiline loom, kellest oleme viimastel aastatel palju kuulnud, aga näinud on teda vähesed. On see üldse võimalik?

Lendoravat näha pole lihtne ning selleks peab huvilisel olema põhjalik eelinfo. Ent tema jälgi leida on märksa lihtsam.

Tegin ühel reedesel pärastlõunal RMK looduskaitseosakonna elurikkuse seire spetsialisti Margus Pensaga kaasa seireretke Tudu kandis ja katsusin selgust saada, mille alusel lendorava elupaikade kohta üldse midagi teatakse.

Ega siin midagi üleliia keerulist ei ole, nimelt tuleb metsa alt tema väljaheiteid otsida. Mitte aga iga metsa alt. Lend­oravale meeldivad vähemalt 60aastased metsad, kus kasvab nii haaba kui kuuske. Enamasti ta pesitsebki haavapuus, mille vahetus läheduses kuusk või kaks, et ohu korral vaenlase eest varjuda. Pesaks õõnsused, mille puule tekitanud puuseened või rähnid. „Suur-kirjurähn on hea kaasliik lend­oravale,” täpsustas Pensa. ­Uurijad on neile üles pannud ka pesakaste, ent neid pigem uudistatakse, kui et neisse elama asutakse.

Riisiterasuurused jäljed

Võtame siis jäljed ehk väljaheited ette. Pisikesele loomale kohaselt on tema väljaheidegi pisike. Nimelt tuleb suurte haavapuude (mille läheduses ka mõni kuusk) alt otsida riisiterasuurusi kollaseid pabulaid. Vahel on neid mõni, vahel terve hunnik. Kevadel paistavad need pruunide lehtede peal üsna kenasti silma – vähemalt nii hindab kogenud spetsialist. Endal tekitab igasugune kollane värv looduses kerge ärevusvärina. Enamasti on tegu hoopis kuuseokaste või muu metsapuruga.

Sestap tehaksegi lendorava seiret kevaditi, märtsist kuni mai keskpaigani. Muul ajal ei paista väljaheide rohurinde seest välja, pealegi pistavad putukad selle nahka.