Ravimtaimena kasvatatud pojengist on saanud hitt

Marju Lina
, ajakirjatoimetaja
Copy
Pojengil on rohkem kui kolmkümmend liiki ja tuhandeid sorte.

 
Pojengil on rohkem kui kolmkümmend liiki ja tuhandeid sorte.  Foto: Sille Annuk

Suurima õiega taim, mida Eestis kasvatatakse, on lõpuaktuste lemmik pojeng. Tema värv on ülimalt varieeruv, punaste kõrval leidub valgeid, roosasid, kollaseid ja kreemikaid, kuid ka lillasid ja pea­aegu musti õisi. Mõnel sordil on piprane vürtsikas lõhn.

Teadaolevalt sai pojengikasvatus alguse Hiinast, kus need lilled ilutsesid imperaatorite aedades. Sealt sai pojeng kaasa sümbolväärtuse, olles justkui keiserliku perekonna ja rikkuse võrdkuju.

Hiinast liikusid pojengid Jaapanisse, sest nende lillede vastu olevat hakanud huvi tundma Jaapani mungad, ja nii asuti 8. sajandil hiinlastega kaubavahetusse. Pojengi hinnati siis eelkõige kui ravimtaime. Tarvitati juurekoort, mis alandas palavikku, parandas maksa tööd, jahutas ja tugevdas verd. Ajapikku hakkas pojeng aga kanda kinnitama ilutaimena.

Kuu aega pidu

Nii Hiinas kui ka Jaapanis peetakse pojengi lillede kuningaks ning sel on tähtis osa rohketes pidustustes, näiteks võib märkida Hiina uusaastat: kuna see lill tähistab Hiinas tervist ja rikkust, ilutseb pojeng tihti punastel ümbrikel, mis sisaldavad uusaastakingiks mõeldud rahatähti.

Aprillis-mais algab Hiinas Luoyangi linnas võimas pidu: kuu aega kestev pojengifestival. Sel ajal on pojengid seal täies õies ja tohutut dekoratiivset Luoyangi rahvusaeda tullakse imetlema kogu maailmast. Sorte olevat seal sadu ning eriliseks uhkuseks peetakse väga vana sorti nimega Pojengikuningas, mille kõrgus on 2,5 meetrit, õie läbimõõt aga kuni 20 cm.

Kosovo pojeng

Üks legend kõneleb sellest, et Kosovos kasvavad punased pojengid sümboliseerivad Kosovo kangelaste verd. Kui kunagi kasvasid seal vaid valged pojengid, siis pärast 1389. aasta Kosovo lahingut muutusid lilled punaseks maasse imbunud sõdurite verest. Arvatakse, et nii punaseid pojenge kui Kosovos pole mitte kusagil maailmas. Kosovo pojengiväljadest on loodud laule ja kunstiteoseid.

Euroopasse jõudis lill alles 19. sajandil ning sai otsekohe aedade hitiks. Pojengil on rohkem kui kolmkümmend liiki ja tuhandeid sorte.

Iseäranis jaapanlased valivad tihti pojengi kujutise enda kehale tätoveerimiseks. Seda peetakse ülluse ja vapruse sümboliks, ka peetakse pojengi pilti oma kehal armastuse ligi­tõmbajaks.

Isegi Alaskal

On arvatud, et selle juurde, kes pojengi maast välja kaevab, saabuvad pahurad haldjad, et kaevajale needus peale panna. Aga usutud on sedagi, et kes laseb pojengil kuivada ja hääbuda, sel tuleks peatseks ebaõnneks juba valmistuma hakata.

Huvitav on ka fakt, et pojenge kasvatatakse hoogsalt ka Alaskal. Sealse ülikooli doktor, toona aiandusprofessor Patricia Holloway katsetas 2001. aastal Georgesoni botaanikaaias lille kasvatamist kaheksa taimega, et uurida, kas Alaska karmis kliimas on võimalik üldse pojenge kasvatada. Mõne aasta järel puhkes tõeline pojengibuum. Huvi nende lillede vastu haaras inimesi kogu Alaskal ning pojengifarme kerkis tohutul kiirusel. Nüüd on neid seal sadakond.

KOMMENTAAR

Patricia Holloway.
Patricia Holloway. Foto: Todd Paris

Patricia Holloway

Alaska Fairbanksi ülikooli emeriit­professor

Katse, kas pojenge saab lõikelilledena põllul kasvatada, algas ülikoolis aastal 2001.

Meie kliimas, kus suvi on üsna jahe, õitsevad nad juuni viimasest nädalast septembrini, sõltuvalt ilmast ja asukohast. Fairbanksis on õhutemperatuur ulatunud talvel –54 kraadist suvel 37 kraadini. Kuumus saabub maikuu keskpaigas või lõpus ja paljudel pojengidel läheb võrsete tärkamisest õitsemiseni aega kõigest 30 päeva. Talvel, mil on külm ega saja ka märkimisväärselt lund, ei jää pojengid siin ellu.

Ent ülikooli katsest kasvas välja ülemaaline tööstusharu, mis hõlmab nüüd enam kui sadat pojengifarmi. Lilli müüakse kohalikel taluturgudel ning toidu- ja lilleärides, need ehivad suviseid pulmi ja pidusid. Alaska pojenge eksporditakse kõikidesse USA osariikidesse, aga ka Euroopasse, Aasiasse, Kanadasse ja Lähis-Idasse. Lilli transporditakse lennukiga.

Äri kõrval on aga ka aednikud pojengid justkui uuesti avastanud. Need lilled üllatavad turiste, kelle hämmastuseks õitsevad pojengid siin siis, kui nad mujal enam ei õitse. Nüüd on pojeng Alaska populaarsemaid aialilli.

Tagasi üles