Lõpuks ometi on käes soojad suveõhtud, mil mõnus väljas istuda, kuid loodus on juba nii seatud, et ei saa inimene end kunagi päris lõdvaks lasta. Nii peame suve nautides ka sääseterrorit taluma. Paras aeg on meelde tuletada Maa Elu tegijate aastatega läbiproovitud sääsepeletusnipid, et kümnete mittetoimivate soovituste seast paar end tõestanud abivahendit kasutusele võtta.
Katse: Otsisime sääseterrori vastu toimivat nippi ja leidsimegi (2)
Meie praktika näitab, et maal, kus sääski hordidena lendamas, pole pelgalt taimsetest vahenditest märgatavat kasu. Võid ju aeda piparmünti, basiilikut ja lavendlit istutada ja end nende lehtedest muljutud mahlaga kokku määrida, ikka on sääsed kohal.
Paari aasta eest levis soovitus sääski kohvipurusuitsuga peletada: puistad kuiva kohvipuru fooliumile, paned põlema ja suits kindlustabki rahuliku õhtu. Proovisin järele. Puistasin supilusikatäie kohvipuru alusele ja süütasin põlema ning sättisin end suitsu sisse istuma.
Puru põles oma kümme minutit ja seni pea ja õlgade ümber mõni sääsk ikka tiirutas, aga suitsust hoidsid nad tõesti eemale. Siis oli kuhjaga kohvipuru suitsemise lõpetanud ja samal sekundil alustasid sääsed taas rünnakut.
Otsesest suitsust hoiavad sääsed tõesti eemale, aga kohvipuru põleb kiiresti ära, kogu õhtu seda kasutades kuluks kopsakas kogus. Pealegi tuleks õige mitu suitsu enda ümber sättida. Pluss on see, et kohvipuru suits pole halva lõhnaga. Oma praktika põhjal võin öelda, et kasu on kohvipurusuitsust rohkem kui poes müüdavatest sääsetõrjesuitsudest.
Kolleeg Kadri katsetas palju kiidusõnu, aga ka hoiatusi saanud pihustit Ben’s päris ekstreemsetes oludes: kell seitse metsa all piibelehti korjamas, seljas õlapaeltega pluus, seelik ja sandaalid ehk sääskedele tõlgitult: "Astuge ligi, laud on kaetud!”
Kuna ta oli nädalapäevad varem käinud samu lilli samas metsas korjamas, teadis, mida oodata: sääski oli hullumeelselt palju ja nende peletamine nii pöörane ettevõtmine, et põgenes metsast.
Vastupidi ootusele ei lõhna Ben’s kui vänge keemia. Lõhnas hoopis päris meeldivalt, isegi tsitruseliselt. Lilli korjates sääskede pinin küll kohutavalt häiris, aga oli selgelt näha – sääsed tulevad käsivartele ja lahkuvad kohe. Samal õhtul aias istudes on ka sääskedest rahu – mõju kestab üsna pikalt.
Mina aga pean oma kogemustepagasile tagasi vaadates tunnistama, et seni läbiproovitust – aerosoolid, suitsud, sinise valgusega püünis, taimed, eeterlikud õlid – on kõige tõhusam Thermacell, mis annab silmad ette isegi vahendile Ben’s.
Thermacelli aparaadi sisse käib gaasiballoon, mis tootja lubaduse järgi kestab 12 tundi, ja kaasas on kolm tõrjeaine plaati, millest üks kestab neli tundi.
Kui aparaat sisse lülitada, siis lõhna tunda pole, kuid vahel tõusis plaadilt pisut suitsu. Viis minutit pärast sisselülitamist tiirutasid sääsed ikka ümberringi, kuid ajapikku kadusid. Tootekirjeldus lubab, et aparaat peletab sääsed kuni 21 ruutmeetrilt. See on tundub küll ülepaisutatud lubadus. Kui aparaat on laual, siis laua ümber tõesti sääski pole, kuid juba kolm meetrit eemal toolil istudes tuleb kätega ikka tuuleveskit mängida. Niipea kui aparaat välja lülitada, on minuti pärast sääsed platsis.
Kindlasti on Thermacellist abi ja see on enamikust turul olevatest sääsepeletajatest toimivam, kuid hind üle 30 euro aparaadi eest ja lisaks vaja plaate juurde osta. See on sääserahu eest igapäevaseks kasutamiseks ehk soolane, aga kui tulemas riburada erilisi õhtuid või telkimisi, mida rahus nautida soovite, on see kindlasti hea abiline.
Eesti kuulsaim sääsetark Urmas Tartes on soovitanud õhtul õue või metsa minnes end riietada heledasse, sest heledad riided kiirgavad vähem soojust ja segavad sellega sääskede orienteerumist. Kui riided on piisavalt tugevad, siis sääskede nokk sealt läbi ei lähe.