Vahtrikusse satuvad vaid üksikud

Vahtrik on sügisel maagiliselt ilus paik. Foto on tehtud Saaremaal soosaartel, mida rahvapäraselt kutsutakse Maapera raunaks.  Foto: Maarja Nõmm/EELIS

Eestis on vahtrapuistuid napilt üle paarikümne hektari, seega on hoopis teistlaadse metsapildiga vahtrikusse sattunud vähesed inimesed. Aga vahtrike vähesusel on omad põhjused: sõbralik vahtrapuu seltsib meelsasti teiste liikidega ja oma bioloogiast tulenevalt ei trügi puistus esimese rinde puuks.

„Kui linnahaljastuses või koduaias on harilik vaher sage ja vahel isegi domineeriv puuliik, siis looduses on vastupidi: pigem on ta nüansiandja ja sõbralikult teiste puude peres kasvav puuliik, mis rikastab kooslust,” rääkis Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsa­entomoloogia kaasprofessor Ivar Sibul.

Metsapuuna kohtab harilikku vahtrat Eesti metsades harva, peamiselt salumetsades, kus ta seltsib tamme, saare, pärna ja jalakaga, mõnikord ka sanglepa ja arukasega. Vahtra puhtpuistud ehk vahtrikud on veelgi haruldasemad, neid on napilt üle mõnekümne hektari.

Asjaolu, et vahtrikke on Eestis vähe, pole metsateadlase sõnul tegelikult nende puhul kõige olulisem, aga siiski huvitav nüanss. „See avab vahtra olemust. Kõiki kodumaiseid puid üheliigiliste puistutena ei saagi eksisteerida. Mõned on loodud kasvama segametsas,” täpsustas Sibul.

Inimese käsi pole mängus