Looduskalender ⟩ Käes on haldjatantsude aeg
:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
15. mai 2023, 10:54
:format(webp)/nginx/o/2023/05/15/15322459t1h0e01.jpg)
Soojuse paitus tegi inimesed rõõmsaks. Kõik sõitsid linnast välja ja laiali. Rõõmsad on toomingaõiedki, mis laulavad maailma kõige parema lõhna laulu.
Nende all lobistavad vanajões latikaisandad, kellel küll õnnestub kenama kalaemanda külje alla pugeda.
Veel on suurvett ja sokuisand põgeneb kollaste konnakapsaste vahel, sulpsat-sulpsat, pajupõõsasse. Seal kaugemal pajupõõsa taustal on üks suurem tume kogu. Kas see on nüüd põder või karuisa? Küllap ikka põdraema, kellel pisike piiksuv beebi põõsastes.
Kõige selle taustaks laulab ööbik nii valjult, et isegi rääkuv rääk ja kukkuv kägu jäävad alla.
/nginx/o/2023/05/15/15322460t1h8b71.jpg)
Rabaretkede aeg
Õhtu eel raba peale minnes imestad, kuidas päevasoojast metsast väljudes tuleb vastu haldjarahva külm hingus ja raba peal on tupp-villpea villatutid nagu suured lumeräitsakad. Kellegi haldjakäsi on neist pärja pununud ja põõsale riputanud.
Küüvitsa roosad õied õhetavad õhtupunas, nende suuremate vellede, hanevitsade õied on lahkuv Külmapoiss ära näpistanud.
Vaatetorni ronides kuuled, kuidas mulisevad tedrekuked on veel oma mängupaikades: varsti nad enam siia tulema ei pea, esimesed kanad on juba järelkasvu kasvatamas. Kalakotka terav silm jälgib. Kusagilt selja tagant – tunned, et ta on.
Pääsusabade värvikirev tants
Meile ilusaim liblikas pääsusaba on välja lennanud ja keerutab kõrgemates kohtades oma pulmatantse. Esimene kiil on tiigist välja pugenud ja pumpab oma tiibu täis. Kogu maapind kihab ja keeb: sibavad jooksikud, ukerdab sinine-villimardikas, väike ujur kukub autoklaasile.
Lepavõrset augustab vikerpoi, kelle kalliskivina veiklevad kattetiivad loovad puule puistatud pärlite pildi, kas ka siin kroonitakse täna metsakuningas ja -kuninganna.
Tammede õitseaeg
/nginx/o/2023/05/15/15322461t1h3818.jpg)
Kui Alam-Pedja soisel pinnal on külm tammevõrsed krõbisevaks külmutanud, siis Kütioru tammederingi vanakeste okstelt ripuvad alla kenad kollased õienarmad. Kaselehed on nii suured, et hädaga saab juba esimese viha kokku köita.
Õitsevad koldrohud ja vere-urmarohud, esimesed meelespead on oma sinised silmad lahti teinud. Nõges on poole sääreni ja juba hammustab, õhtul ei saagi aru, kas kihelus säärel tähendab nõgesekupla, väikeste arglike sääskede pistet või puugikõdi.
Ööbikud kesklinnas
Lindudest ongi nüüd kõige häälekamad ööbikud. Kalevi Kull kirjutab, et ööbik laulab ka tänavu kaitsvalt Tartu Kesklinna pargis, kuhu linnaisad seda imeliku nimega betoonmaja ehitada tahavad. Aga kohal on ka ragistavad roolinnud ja pisikesed hallid lobisejalinnud – põõsalinnud.
Veel ei ole ma näinud peoleod, aga küllap varsti ta meile vihma kräunub, sest vihma on väga vaja. Mets on jälle krõbekuiv ning kipub süttima ka väikesest sädemest.
Õhk on õietolmu nii täis, et seda on veepinnal ja lehtedel ja inimeste ninades. On aeg, kus isegi vanarahvas püüdis paari päeva tagant puhata ja toas püsida, lisaks pühapäevadele on nüüd neljapäevaste ristipäevade jada, kus maast ega puust rohuliblekestki võtta ei tohtinud.
LASTELE: Võililleketi punumine
Võililleaeg on täies hoos. Kurjad aednikud urgitsevad võilillejuurikaid muru seest välja. Aga las nad kasvavad, kogu muru ongi nüüd nagu üks kollane lillepeenar, ja siis kui vanemad hakkavad võilillenuppe hapendama, saavad lapsed ülejäänud varrejuppidest pikki võilillekette punuda. Ikka vars ketilüli kujuliseks rõngaks ja peenem ots jämedama varreotsa sisse ja nii lülid ketiks.