Nädala mõte: väike suur mure

Mõistel talu on ääretult suur tähendus, mis seob põlvkondi üle aegade. Fotol Tõrva vallas asuva Pallo talu silt.   Foto: Arvo Meeks

Sel nädalal tegid talupidajad avaliku pöördumise, et aadressi­registris taastataks kinnistu ­nimetusele järgnev määratlus ­talu. Nimelt võib taluõuele püsti panna kõiksugu silte, aga kui Raja talu elanik peaks posti teel riigiasutuselt kirja saama, siis on aadressireal kõigest Raja.

Tundub ehk üsna tühine probleem, ent ometi läheb hinge paljudele. Just neile, kes on oma talu ise rajanud või sootuks mitmendat põlvkonda seal toimetavad. Nagu ka pöördumises seisab: „Mõistel talu on ääretult suur tähendus, mis seob põlvkondi üle aegade. Selles on uhkust, tragidust ja tulevikuusku, on looja rõõmu oma kodust ja riigist.”

Ometi kaotati mõiste talu aadressi­registrist üle kümne aasta tagasi nii, et taluperede endaga seda teemat ei arutatudki. Nüüd on aastaid painanud mure päevakorrale tõstetud ja asjaga tegelema hakatud.

Suures mastaabis ei tohiks kedagi häirida, kui registrisse lisanduks uuesti sõna talu. See ei tohiks otsustajatele ka kuigi raske otsus olla. Ometi on see niivõrd tähtis taluperede jaoks. Nende mure on suures pildis väike, seda enam võiks selle mure valutult likvideerida.

Sarnane olukord on taas maasika­kasvatajatel, kes peaaegu iga kevad mõne valusa murega silmitsi seisma peavad. Kui seni tundus, et sel hooajal kõik sujub ja Usbekistanist saabub vajalikul hulgal tööjõudu, on Välisministeerium äkitsi ­viisataotlustest keeldunud, seejuures põhjendusi jagamata.

Marjakasvatajatel olid aga juba kokkulepped sõlmitud ning ollakse taas alguses tagasi. Ajal, kui õige pea oleks lisatööjõudu vaja. Kuigi mõned poliitikud on leidnud, et selle töö peavad kohalikud ära tegema, siis sellises unenäos hõljuvadki vaid linnainimesed, kes millegipärast ise sääraseid tööampse sugugi teha ei soovi.

Tulemus on aga nukker, sest suure marjatalu peremees ütles Maa Elule, et sügisel võtab ta hektari vanu marju üles ja kevadel paneb 0,3 hektarile uusi taimi asemele. Muudkui kaikaid kodaratesse saav sektor lihtsalt ei jaksa enam. Ka hinda ei saa tõsta, sest odava marja surve lõuna poolt on tugev. Ometigi töötajad soovivad palka ja kindla peale on ka sisendite hinnad kõrgemad kui mõni aasta tagasi.

Ühel hetkel raugeb ka kõige vapramate jaks ning olemegi sunnitud sööma välismaist, pestitsiididega töödeldud, toorelt korjatud marja, mille keskkonnajalajälg on suur. Või üldse mitte maasikaid sööma. Talu/maainimesel on võimalik ise omale maasikad kasvatada, aga linnainimene, kelle arvates peaksid tootjad kohaliku tööjõuga hakkama saama, seisab raske valiku ees.