Kevadseeni peab tundma ja käitlemist teadma

Kurrelid pistavad nina välja ülaste õitsemise ajal. Foto: Tiit Efert

Kevad pole nii rikkalik seenehooaeg kui sügis, valik on väiksem ja koguselt saab ainult kolmandiku sügisesest seenesaagist. Ometigi on seeni palju erinevaid ja peab olema ettevaatlik nagu sügisel. Kes seentes sada protsenti kindel ei ole, võiks jätta need korjamata. Ent kevadine seenelkäik on mõnus, sest metsas pole veel putukaid, õhk on värske ega hakka palav.

Kõige tuntumad on suurekasvulised, jalaga, eri viisil voldilised ja kambrilised kott­seente hõimkonda kuuluvad kevadkogritsad, mürklid ja kurrelid. Kottseente rühm on saanud nime sellest, et nende seente eosed valmivad mikros­koopiliselt väikestes kotitaolistes eoskottides. Need võivad asetseda viljakeha pinnal või sees.

Kupata, kupata, kupata

Kui mürklid ja kurrelid on ohutud ja kohe tarvitatavad, siis kevadkogritsad on surmavalt mürgised. Ent paradoksaalselt on seeneteatmikus kirjas, et tegemist on küll mürgise, ent suurepärase maitsega söögiseenega.

Lahendus peitub hoolikas kupatamises. Kevadkogritsaid tuleb vähemalt kaks korda viie kuni kümne minuti jooksul kupatada: 5 liitrit vett 1 kilo seente kohta. Vahepeal ja lõpus tuleb seeni ohtra veega loputada.

Seente keetmisel tekkivaid aure ei tohi sisse hingata, soovitatav on isegi ruumi samal ajal tuulutada. Seente leotamisel ja keetmisel kasutatud vett ei tohi pärast tarvitada toiduvalmistamisel. Pärast kupatamist võib seeni söögiks valmistada nagu tavaliselt. Kogemus ütleb, et kahekordse kupatamise käigus ei kaota nad tekstuuri ja värske seene maitset. Ometigi oli nende kupatamine ohtlikkuse tõttu ärev ning tüütu.