Tee oma aiale inventuur – iga aed on elurikas

Eelmise aasta loodus­vaatluste maratonil lõi kaasa ­192 kogujat. Foto: Raul Savimaa

Räägin algatuseks loo, mis maade ja merede tagant läbi sotsiaalmeedia minuni jõudis: „Kord nägid ühe kloostri mungad, kuidas võõras läheb üle mäsleva jõe pühale allikale, tuhat aastat polnud keegi suutnud seda Saatuse silda ületada. Nad nägid, kuidas esmalt püüdis rändurit haarata suur kotkas, aga see põrkas tagasi, kui nägi mehe poole jooksvat tiigrit. Tiiger omakorda ehmus, kui nägi mehele lähenevat draakonit, tiiger hüppas hirmust jõkke ja draakon võttiski lõunaeineks hoopis tiigri. Mungad püüdsid küll pidevalt meest lähenevate ohtude eest hoiatada, aga rändur läks vaid naeratades edasi. Võõras jõudis allikani, kummardus ja võttis sõõmu. Siis võttis ta seljakotist plastpudeli, täitis selle ja kõndis tagasi. Silla ületamise järel kohtus ta munkadega. Kuldse riietusega kloostriülem astus ettepoole ja ütles: „Oo, kangelane! Palun räägi meile oma kartmatuse saladus!” Võõras pani naeratades käed kõrvadele, võttis kõrvaklapid ära ja küsis: „Mida?””

Paneb mõtlema? Kas meil on ümbritsevat elurikkust mitte märgates suurem võimalus ellu jääda? Mis oleks saanud siis, kui mõni ründaja oleks oma tahtmise saanud? Kas klapid ja plastpudel viivad meid rahulikku tulevikku või hukatusse?

Arvan, et inimkond seisabki praegu keset silda ja peab aru. Üksjagu eestlastest käib klapid peas hommikuti tervisejooksu tegemas, teine osa inimestest keerab hargiga maad ja vaatab, kas see küütlevate sulgedega must linnuke, kel nimeks kuldnokk, on oma munakoore murule poetanud. Või kas kasvutuhinas toominga kikkis lehed on äkki tagurpidi keeranud ja pika õiekobara esimene õis paotab silmad. See oli vanarahval märgiks, et kartuli võib mulda pista. Aga sillaleminejate summas käib arutelu, kas rohepööre on see, kui inimesed koonduvad linnadesse ja sõidavad vaid jalgratastega või tötutavad oma vana autoga maakoju, et kartul mulda kükitada.

Tõde on kusagil vahepeal

Ümbritseva märkamine rohepöörde tänavatel on midagi sellist, mis meile kindlama tuleviku loob. Mitte vaid siis, kui asi „õnneks läheb”. Süvenevat looduspimedust saab ravida. Selleks ei pea minema ürgmetsa, ümbritsevat märgata saab ka oma tagaaias, linnapargis või pealtnäha vaesunud tühermaal.

Enda ümber märkamist on õpetanud aastaid Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia algatatud Loodusfestival „Elu aed” (www.loodusfestival.ee), mille raames kuuendat korda toimub sel aastal 10.–11. juunil loodusvaatluste maraton, kus tehakse oma vaatlusalale, näiteks aiale, täielik inventuur. Pannakse ööpäeva jooksul kirja kõik sealsed elanikud, nii taimed kui loomad.

Loodusfestivali projektijuht Kaarin Hein kinnitab: „Iga vaatlus võib osutuda oluliseks. Tihti arvatakse, et vaatlusi võiks teha ainult erilisemate liikide puhul, näiteks kui leitakse mõni looduskaitsealune liik. Sama tähtis on aga kaardistada n-ö tavaliste liikide levikut. See aitab saada realistlikku pilti liigilisest koosseisust või nende levilast ja märgata, kui liigi käekäik peaks halvenema. Nii et naadid ja varesed on samuti väärt vaatlused. Vahel võib juhtuda, et vaatluse tegija ei tea, et on avastanud haruldase liigi. Üks pealtnäha tavaline vaatlus võib osutuda hindamatuks teadlaste jaoks.”

Eelmisel aastal leiti maratoni ajal 1940 taksonit ja kaasa lõi 192 kogujat. Kõige enam märgati linde, neid on lihtsalt raske suve alguses tähele panemata jätta, linnuvaatlused on inimeste seas väga populaarsed. Enim märgati meie kõige tavalisemat haudelindu metsvinti ja teisena kohe kõlava häälega musträstast. Need on ilmselt sama populaarsed ka sel aastal, kuigi väidetavalt on metsvintide arvukus meil metsade raie pärast tugevalt langenud, seda enam kolivad nad aedadesse. Üllatav oli aga taimedest pisikeste siniste ­õitega taime, külmamailase troonimine isegi kuuskede ja tammede ees, ju juunikuus ta kõigile silma jääb.

• Kõik, kel nüüd tekkis huvi, on kutsutud oma vaatlusala ­registreerima: elurikkus.ee.
• Tuleb end kirja panna 1. juuniks ja teha vaatlusi ­10. juuni keskpäevast kuni 11. juuni keskpäevani.
• 10. maini saab oma vaatlusalale toetust taotleda, kui tegemist on avaliku vaatlusalaga.

Julgust ümbritsevat vaatama, raskemad liigid aitavad teie piltide järgi ära tunda eksperdid.