Looduskalender ⟩ Toidugurmaanidel on rõõmupäevad – metsarestoran on avatud

Põdrakanepi ehk metsiku spargli hooaeg. Foto: Kristel Vilbaste

Oh seda lusti, mis õues praegu. Ükski lind ei saa enam vaiki olla ja lilleke sirgub sirinal. Vihm jättis aknaklaasidele pikad õietolmu kriimud ja seepärast tulebki nüüd õue minna.

Äikesevihmadena tulnud taevavesi pani kõik elava kasvama, samas tõi meile külmalaine, mis laseb õitel kauem ilutseda. Ka lehtedel on lihtsam sirguda, sest putukahordid hoiavad end külmaga tagasi ja ei kihuta kõike augustama ja himuralt nahka panema.

Aga enne vihma kõmises siin lõuna pool ka taevas ja maa, särtsu ja vett sai niipalju, et vihmaussid ronisid kõik maa seest oma volbripäeva pidama.

Tuletegemise aeg

Volbripäeva eel õpetasin oma maakodus seitsmele vahvale inimesele tuletegemist ja saime selgeks, et vibupuuriga tule üles saamine võib võtta nädalaid ja poodides müüdavad tulemasinad on tõesti ühekordsed ja oleks vaja keelustada.

Aga töötavad ikka vanad head tikud ja tuha sees hoitud söed. Ja muidugi kõikide koolilaste päikeselise ilma lumm, luubi või prilliklaasiga tule süütamine.

Kuri kaaren

Aga ajal kui teised läksid oma väelõkkeid tegema ja metsa mõtisklema, jäin mina suitsusauna kütma. Kui ma suure puusülemiga tulin, siis lendas saunataguse mahlavahtra otsa suur must kaaren, kes, must kui öö, asus harudevahele tehtud laulurästa pesast mune sööma.

Rästaema püüdis küll oma kehaga pesa kaitsta, aga ronk lükkas ta vaid ühmates kõrvale.

Sel hetkel kaotasin ma enesevalitsuse ja viskasin puud maha ning kätega vehkides sisisesin valjult. Ronk lahkus. Aga rästaema jäi puule nutma. Ma ei ole varem kuulnud sellist linnuhäält, mida ta siis tegi. Aga peatselt tuli rästaisa ja hakkas oma regilaulu laulma, otsekui kinnitades emandale, et tulevad uued munad ja küll me saame hakkama.

Muidugi, ronk, kel ka pojad, jäi nüüd söömata, aga ma ei suutnud seda rüüstetööd pealt vaadata. Üksjagu meenutas see mulle tänast polügoonide rajamist, millele polegi lahendust. Keegi saab ikka haiget.

Esimene nõgesesupp. Foto: Kristel Vilbaste

Õhtukägu toob õnne

Aga õhtutes on nüüd õnnekäo kukkumine ja suitsupääsukegi lendab päevasooja toojana üle sinitaeva. Taevasikku möhitamine, roheliste jalgadega metstildri oh-häda-häda-häda hüüd ja metskurvitsa õhtune krooksuv piirivalvamine on konni täis tiikide ümbruses igapäev. Sõtkaisand tuleb vihiseivatel tiibadel tiigile üksi, küllap emand haudub kusagil puuõõnes selleaastasi tibusid. Sookured pole vist veel oma pesa paika saanud ja teevad paaris valvelende üle heinamaa.

Toidugurmaanidel on rõõmupäevad. Põdrakanep säriseb pannil, karulaugupesto on moesõna, naadisalatit ja nõgesesuppi on sotsiaalmeedia täis.

Esimene rabarberikisell on söödud. Pudrumandalat saab laduda võililledest, kevadisest seahernest, maajalast ja kannikestest. Kirsid ja alõtšad õitsevad valges vahus. Ja käib igakevadine vaidlus, millist seent võib ilma kupatamata süüa, kas mürkleid või kogritsaid. Kui neid leiate, otsige nõu küsimiseks inimene, kes neid söönud on, mitte ärge usaldage internetti.

Kartulit tasub panna alles siis kui toomingas õitseb.

Ja mina nägin kolmandat korda elus ilvest, metsades on beebibuum ja seetõttu satuvad nüüd ema juurest ära aetud noorukid inimese vaatevälja. Põdrad ja mõmmid tulevad nüüd linna.

Põhjamaine sakura Foto: Kristel Vilbaste

LASTELE: Orasheinapill

Kahe pöidla vahele asetatud orasheinaga kukehäälselt kiremist oskab iga vanaisa või vanaema oma lapselapsele õpetada. Põnevam on aga teha sellest päris pill – kahe õõnsa puuklotsi vahele asetatakse orasheina või mõne laia umbrohu õhukene lehekene, klotside ostad seotakse kõvasti nööriga kokku. Pingulolevale lehekesele puhudes teeb see omamoodi muusikat – kuke kiremist või kuldnoka vilistamist